Ma vajusin uuesti tagasi meie voodisse. Ma olin just kogu meie toale tiiru peale teinud ja minu kurvastuseks ei leidnud ma Ashtonilt mitte kuskilt. Kuhu ta ometi jälle kadunud oli?? Mõne hetke pärast uks avanes:
"Hei, ma olen tagasi!"
Ma ajasin ennast püsti ning kiirustasin suure toa poole.
"Kus sa käisid?? Ma pidin ennast hulluks muretsema," pahandasin ma natuke Ashtoniga.
"Saladus!" kostis Ashton kavala häälega.
"Oookei, oled sa ikka kindel, et see saladus pole??" uurisin ma. Ta ajas mu nii uudishimulikuks.
"Täiesti kindel, et see on praegu saladus!"
"Sada protsenti kindel, et nii on??" uurisin ma kahtlustavalt. Ta noogutas ning suundus vannituppa. Ma heitsin voodisse tagasi pikali.
"Kas sa söönud oled?" uuris Ash, mõne aja pärast, kui ta oli sealt tagasi tulnud.
"Mhm, käisin all söömas," vastasin ma ning vaatasin jutumärkides suure huviga toa lage.
"Mida sa leiad selles laes nii huvitavat, et sa seda juba pikemat aega jõllitad?" uuris Ash sel hetkel, kui ta minu vaate välja ilmus.
"Ma ei tea, see on lihtsalt huvitav," vastasin ma ning jõllitasin lage edasi.
"Ma tean!" hüüatas Ash äkki.
"Mida sa tead?" uurisin ma ning ajasin ennast natuke püsti. Täpselt nii palju, et jäin kätele toetuma siiski.
"Sa oled mu peale pahane."
"Ei..." laususin ma, üritades nii veenvalt kõlada, kui ma oskasin. Jah, okei ma olin ta peale nata solvunud...
"Jaa, seda on su näost näha ju," ajas Ashton tagasi.
"Aaash, ma pole su peale solvunud," vaidlesin ma vastu. Ma pidin talle siiski vastupidist tõestama.
"Oled küll!"
"Ei ole!"
"Oled ja!"
"Ei ole ja jutul lõpp!"
"Okei, sinu võit," andis Ash lõpuks alla. Ma naeratasin võidurõõmsalt ning seadsin ennast diivanile istuma.
***
"Liisu?"
"Jah?"
"Me lahkume tunni aja pärast," kostis Ashton magamistoast. Ma ajasin ennast püsti ning läksin Ashtoni juurde.
"Kuhu me lähme?" uurisin ma.
"Välja," tuli lihtne vastus Ashtonilt.
"Mis ma selga panen?"
"Midagi lihtsat ja ilusat," lausus ta ning vabastas mulle magamistoa. Ma otsustasin selle sama valge kleidi kasuks, mida ma olin korra Hispaanias kandnud. Juustesse tegin kerged lokid ning olingi valmis minema. Ma heitsin kellale pilgu, mis minu imestuseks näitas, et mul on ainult veerand tundi jäänud.
"Kuidas see aeg nii ruttu läbi sai!" imestasin ma. Ma lisasin viimase lihvi ning astusin magamistoast välja.
"Wau, sa oled imeilus!" kostis Ashton, kes seisis keset eestuba. Ta kandis teksaseid ning triiksärki.
"Tänan Ash!" punastasin ma. "Sa oled samuti ilus!"
Ta manas oma näole laia naeratuse, mis tõi ta põselohud eriti esile.
"Kas lähme?" uurisin ma.
"Ikka," vastas ta ning seadis koos minuga sammud ukse poole. Ta avas ukse.
"Daamid ees!"
"Tänan!" itsitasin ma ning astusin tema ees toast välja. Ash sulges ukse ning me suundusime lifti poole.
***
"Kuhu me sõidame?" uurisin ma natukese aja pärast, kui takso oli sõitma hakanud.
"Üllatus!" lausus ta ning naeratas kavalalt.
"Aash, sa kiusad mind," virisesin ma.
"Kui siis ainult natukene," kostis ta.
"Kaua me sinna sõidame?" ei suutnud ma kuidagi alla anda.
"Ära ole nii kärsitu," lausus Ash.
"Sa ju piinad mind," virisesin ma.
"Ei piina. Sa pead lihtsalt natukene kannatlik olema."
"Mh... okei..." ma suunasin oma pilgu aknast välja. Me sõitsime mööda teid mis olid mulle täiesti võõrad. Kuskil kümne minuti pärast hakkas Eiffeli torn paistma. Ma surusin ennast võimalikult vastu auto akent, et hästi välja näha
Takso peatus üsna selle lähedal.
"Kas me lähme sinna?" osutasin ma torni suunas.
"Mhm," noogutas Ashton. Ta maksis takso arve ning me väljusime autost. Me seisime käsikäes Eiffeli torni ees. Ta keeras näoga minu suunas.
"Liisu, kas sa teeksid mulle au ja tuleksid minuga meie esimesele ametlikule kohtingule?"
"Jaa," vastasin ma ning naeratasin talle laialt. Ta naeratas ka ja haaras mu käest kõvemini kinni. Me seadsime oma tee lifti suunas, millega sai torni ülesse. Järjekord oli seal üpriski pikk, enne meid oli oma kümmekond inimest. Võib olla vähem, võib olla rohkem. Me seisatasime koos Ashiga järjekorra lõppu enda korda ootama jäädes.
Peagi tuli lift koos inimestega alla ning järjekord aina vähenes. Meie õnneks saime ka meie sellekorraga ülesse. Kui me olime ülesse jõudnud, juhatas Ash mind ühe torni külje poole, kus oli juba näha kahte tooli ja lauda. Mis oli väga armsalt ära kaetud. Laual asetsesid mõned küünlad ja punased roosid.
"Oh Ash! See on nii kena," laususin ma samal ajal seda kõike imetledes.
"Tore, kui sulle see meeldib!"
"Vaata milline vaade siit on!" osutasin ma avanevale vaatele Pariisi peale.
"On," nõustus Ash. Ta sammus mu selja taha ning võttis mul selja tagant ümbert kinni. Ma asetasin oma käed tema kätte peale, mis asetsesid mu kõhu peal. Ma nautisin seda tunnet, kui ma ta kätte vahel oli ja samas ka avanevat vaadet.
"Vabandage!" kostus meesterahva hääl meie selja tagant. Me keerasime koos Ashiga ringi.
"Jah?" lausus Ash.
"Teie söök serveeritakse viie minuti pärast," rääkis ta.
"Tänan teid!" vastas Ash. Mees tegi õrna kummarduse ning lahkus.
"Istume lauda?" tegi Ash ettepaneku.
"Mhm," vastasin ma samas, kui ma pead noogutasin. Ash sammus ühe tooli taha ning tõmbas selle minu jaoks välja.
"Tänan!" laususin ma ning võtsin toolil istet. Minu istuma aidanud läks Ash teisele poole lauda ning võttis sammuti istet. Me vaatasime mõlemad üksteisele otsa ning naeratasime.
"Kuidas sul see kõik õnnestus?" uurisin ma.
"Aega võttis aga asja sai," lausus Ash ning naeratas mulle õrnalt.
"See on sinust nii armas!"
Eemalt lähenes meile see sama mees, kes ennegi oli käinud. Ainult seekord polnud ta üksi. Tema kõrval lükkas tumedate juustega poiss käru, kes kandis veel lisaks elegantsele riietusele põlle. Seda teist isikut, ei saanud mina mitte kuidagi kutsuda meheks, kuna ta ei paistnud välja rohkem kui kaheksateist. Nad peatusid natuke enne meie lauda. Käru lükanud poiss serveeri meile söögi ja see teine mees valas meile joogid välja. Kui nad lahkunud oli haaras Ash šampuse klaasi kätte.
"Meie terviseks!" lausus ta.
"Meie terviseks!" kordasin ma ning me lõime klaasid kokku.
***
Me olime just lõpetanud magustoidu söömise ja otsustasime minna torni peale veel jalutama.
"Tänane õhtu on imeline olnud!" laususin ma.
"Ma olen sinuga täiesti nõus," sosistas Ash mulle juustesse.
"Kui ma vaid oskaks aega seisma panna. Siis saaksin ma selles hetkes olla niikaua kui ma vaid tahaks," unistasin ma.
"Liisu, ega see ju ainukeseks nii toredaks hetkeks ei jää meil," rääkis Ash.
"Ma tean aga varsti saab sul ju puhkus läbi ja te peate minema uuesti tuuritama ning ma tagasi koju. Pealegi me ei näe siis ju jälle nii kaua aega," ohkasin ma.
"Mhm, aga me saame hakkama," Ash seisatas ja keeras meid nägudega vastamisi. "Pealegi on sul alati võimalus mulle külla ka sõita."
"Mhm, ja kui sa tahad siis võime järgmine paus kas sinu kodumaale minna või siis sa tuled mulle jälle külla," rääkisin ma ning imetlesin Ashtoni silmi samal ajal.
"Ma olen sinuga täiesti nõus," lausus Ash ning aseta oma käed minu põskedele. Ta nägu liikus mulle aina lähemale. Kas see tõesti juhtub praegu? Oli mu viimane mõte enne, kui meie huuled kokku puutusid ja ühte sulasid.
Ma toetasin oma pea Ashtoni õlale.
"Kui keegi oleks mulle rääkinud aasta tagasi, et ma hakkan sinuga käima siis ma oleks ta suure kaarega persse saatnud," laususin ma.
"Miks siis nii?" uuri Ash ning tegi mulle pealaele musi.
"Sest see tundus täiesti võimatu varem. Kas sa kujutad ette, kui palju ma olen selle üle pead vaevanud? Nu ja ega ma ei arvanud, et ma suudan oma mineviku pärast sind niimoodi usaldata nagu suhte jaoks vaja. Ma tõesti arvasin alguses, et ma ei suuda sulle ennast avada ja siis sa lihtsalt tüdined minust sellepärast ära."
"See on nii hea, et sa suutsid mulle ennast avada. Mis on see, mille tõttu sa arvasid, et sa ei suuda mulle ennast avada?" uuris ta.
"Ash, ma arvan, et see ei ole sobilik teema meie esimesele kohtingule."
"Miks mitte?"
"Sest see puudutab teisi poisse," laususin ma raskelt.
"Ah selles on asi," lausu ta.
"Mhm, selles jah ja ma ei tahaks meie tuju rääkimisega ära rikkuda," ohkasin ma. Ash liigutas ennast nii, et sundis mind omale otsa vaatama.
"Kallis Liisu! Tea, et sa olem mulle kõige kallim ja tähtsam inimene. Ma hoolin sinust tohutult ning ükskõik mida sa ka ei räägiks, see ei muuda minu arvamust sinust," lausus Ash, ise mulle samal ajal otsa vaadates.
"Ashton sa oled mulle ka väga kallis ja ma hoolin sinust tohutult..."
"Kas sa tahad seda siin rääkida või oleks seda parem hotellis kaisutades teha," uuris ta.
"Ma arvan, et hotell kõlab paremini. Kui ma nutma hakkan siis ma ei taha seda teha, keset inimesi keda ma ei tunne," laususin ma.
"Ma täitsa mõistan sind kallis Liisu!" vastas ta ning silitas õrnal mu põske.
"See on hea," sosistasin ma.
"Jalutame edasi?" tegin ettepaneku.
Ash noogutas ning me liikusime edasi. Peagi jõudsime meie esialgsesse paika tagasi, kus me olime mõni aeg tagasi alles einestanud.
***
Pärast mitut tundi jalutamist olime me lõpuks väga õnnelikena tagasi hotellis. Ash käis enne mind vannitoas ära ning seejärel läksin mina pissile. Ma suudan seda... sisestasin ma omale. Ma pidin talle sellest suutma rääkida.
Liikusin vaikselt magamistoa poole, kus Ashton juba pikutas. Mind märgates patsutas ta enda kõrvale voodile, andes märku, et ma sinna tuleksin. Ma ronisin voodisse ning seadsin ennast mugavalt Ashtoni kaissu pikali.
"Kas sa oled nüüd valmis rääkima?" uuris ta mõne hetke pärast.
"Mhm, ma loodan et kõik läheb hästi," laususin ma ning vaatasin talle otsa. Ash noogutas.