Kõndisin täiesti üksi, linns mida ma ei tunne, sõidsime siit linnast mööda ning mõtlesime korraks seda külastada.
Sõbrad suundusid metsa jalutama kuid ma ei tahtnud.
Kõnnin keset teed ja tunnen kui üksika ma olen siin maailmas, mul on külm ning ma võbisen üle keha, olin teinud
väga lolli vea, tulin autost välja lühikeste pükste ja topi väel. Unustasin isegi pusa autosse. Külm, niikülm on
kõndisin jub päris pikkalt, kaalusin juba tagasi auto juurde minna kuid siis kuulsin põrgatamist (brõm,brõm).
Keegi põrgatas palli, kõndisin sinna poole kust see hääl kostis. Kiirendasin oma sammu, ja iga mu uue sammuga
muutusin üha uusishimulikumaks kes ikka mängib nii vara sellises kohas?
Ja kui lõpiks jõudsin korvpalli platsile nägin kahte poissi nag mängisid üksühele, nad naersid nägin nende
nägudest, et nad nautisid oma mängu. Minus tekkis kohe tahtmine nendega mängida nig võtsin julguse kokku ja
hõikasin neile:
„hey poisid olen Lilit kas ma võiks teiega mängida natuke korvpalli?“ poisid tulid mulle lähemale ning üks hõikas mulle vastu:
„hey muidugi tule, ma olen Martin ja tema on Rob“
Martin viipas käega taha poole kus seisis teine noormees, ja siis tuli ka Rob lähemale, nad mõlemad olid väga kenad kuid Martin vaatas mind kuidagi imelikult nagu tahaks mind ära süüa, ta tundus väga julge just sellne noormes kes muidu meeldiks.
Olin kuidagi jäänud mõttese ja ei pannud tähele kui Rob viskas palli minupoole, vise oli täpne ja väga kiire ja kuna ma ei pannud tähele kui ta viskas palli mulle, see ehmatas mind pisut. Õige viivuks juba kartsin, et ei suudagi seda kinni püüda kuid kuna olen enne tegelenud korvpalliga sain ideaalselt sellega hakkama.
Ja mul tuli ideaalne mõte kuidas poisse tänada mulle võimaluse andmise eest, põrgatasin paar koda palli ja kuna olin juba kolmepunkti joone taga siis pöörasin näoga korvi poole korra, mõõtsin pisut maad, appi kui ammu ma pole mänginud loodan, et see õnnestub.
Olin pisut närvis juba kuid siiski vaatasin uuesti poiste poole, naeratasin ja viskasin palli selja taha, vaatan ikka poiste poole kuid kui nende silmad muutuvad suureks ning nad hakkavad plaksutama müistin, et mul vedas.
Tunnen kuids mu veri keema läheb, ma tahan mängida. Kui üks vise tekkitab minus juba sellise tunde mida ma siis mängu ajal tunda võin? Mu mõtted keelresid ainult mängu üle, tahan mängida. Jooksin palli juurde astusin pisut kaugemale ning viskasin jälle, see tunne on nii suurepärane, jälle kasitleda palli nii nagu vanasti. Ja siis tuli mul meelde, et pooisid vaatavad mind, olin neilt ära võtnud palli.
Pöörasin näoga nende poole ja naeratasin õrnalt ma ei suutnud oma hea meelt varjataning jagasin seda ka nendega, viskasin palli Martini kätte. „ vabandust, ma läksin pisut hoogu ma armastan korvpalli “
„oi Lilit kas sa käid kossu trennis? Sul tuleb vägahästi välja, su esimene vise oli seljataha ning see oli puhas sops, sa oled väga tubli “
Heheheh hakkasin naerma ja veel narsin nii
kõvasti ma ei tajunud ära, et olen nii kõasti narma puhkenud, „ei, ei ma ei käi kossutrennis, kunagikäisin kui ma noorem olin, mu oskused on siiani säilinud. Olen väga õnnelik kui saan mängida kuid pidin lõpetama trennis käimise. Aga aitab mu muredest äkki me mängime, ma olen nõus kõigega aga teie poisid olge valmis kaotama.“
