Esimesed päikesekiired olid need, mis poisid maast lahti ajasid. Unised ja hommikuse kastega kaetud, sirutasid nad end püsti ja kiikasid vaadata, kas mõni lohe on kuskil läheduses, et neid läbi metsa külani saata. Kuid kauguses oli näha vaid kõrgeid puid, mis oma latvu hommiku päikesesse sirutasid. Kustav viis sõrmed suule ja vilistas kõrvulukustavalt ning hetke pärast oli peale lehe sahina kuulda ka tiiva rapsimist ning näha kollaseid,helerohelisi, siniseid ja valgeid vilgatusi. Ühe ainsa lohe asemel oli poisse saatma siirdunud lausa terve parv.
"Aeg on koju minna, poiss" ütles Kustav vaadates Ralfile silma. "Aga sina tuled ju ka?" oli väike Ralf lootusrikas. "Ma tulen, kuid ei jää. Kõigil on oma tee, mis vajab käimist. Ning pealegi minu kodu on siin, lohede keskel." ajas Kustav oma käed laiali ja keerutas end keset metsa.
Rohkem poisid ei rääkinud. Külaväravateni saatis neid vaid looduse vestlus iseendaga.
YOU ARE READING
Ralf ja Lohetaltsutaja
Short StoryKord ammu ammu, ühes kauges külas, seitsme maa ja mere taga, asus väikene hurtsik suure külaväljaku kõrval. See maja oli justkui iga teine, maakivist korsten kuldse õlgkatuse kohal suitsemas ja ahjusoe õunapirukas akna peal jahtumas. Seal väikses k...
