Oli varajane hommik, isegi kukk ei olnud veel kirenud, kuid väike Ralf oli voodist väljas ning hiilis mööda maja ringi. Ralf oli tugev poiss. Seega siin ta siis oli, paljajalu valmistumas oma elu suurimaks seikluseks. Ralf pidi leidma omaenda lohe! Kõik teised poisid olid oma lohed leidnud ning keeldusid nüüd väikese Ralfiga mängimast, sest tema oli ju veel väike nannipunn, kes ei suutnud isegi lohet kinni püüda, kuidas ta oleks siis saanud suurte poiste mänge mängida?
Väike Ralf oli kõikidest oma krutskitest hoolimata hea poiss. Seetõttu ei saanud ta minna maailma avastama, ilma , et emme oleks teadnud, kus ta on. Emmed hakkavad alati kõige pärast muretsema. Nii et Ralf otsis elutoa laua sahtlist paberi ja pliiatsi ning kirjutas kirja. Kirjast võis lugeda järgmist: Kalis emme! Läksin lohet püdma. Tulen unejutuks takasi. Ralf.
Ralf loomulikult ei teadnud millal unejutu aeg oli, sest kella poiss veel ei tundnud, kuid ta oli päris kindel, et see oli kuskil õhtusöögi ja vanaisa norskamise vahel.
YOU ARE READING
Ralf ja Lohetaltsutaja
Short StoryKord ammu ammu, ühes kauges külas, seitsme maa ja mere taga, asus väikene hurtsik suure külaväljaku kõrval. See maja oli justkui iga teine, maakivist korsten kuldse õlgkatuse kohal suitsemas ja ahjusoe õunapirukas akna peal jahtumas. Seal väikses k...
