Ralf ja Lohetaltsutaja

* * * * * * * *

Nii kindlalt nagu lendavad luiged talveks soojale maale, nõnda liigub ka päev õhtusse. Poisid olid oma teekonnal jõudnud metsa keskel asuvale lagendikule, kuhu nad end ööseks, kuuseokstest ja samblast valmistatud asemetele majutasid.

Käed pea all ristis lamasid poisid maas ning vaatasid tähti. " Kas sa tead, mis need on?" küsis Kustav sõrmega taevasse osutades. "Need on tähed." "Seda ka, aga mis nad tegelikult on?" "Mis?" ei mõistnud enam Ralf.

"Need seal on kangelased. Nad on maailma suurimad lohetaltsutajad. Peale surma said neist tähed, et nad saaksid uutele suurtele kangelastele teed näidata."

"Mina tahan ka kunagi täheks saada." lisas Kustav vaiksemalt. Sellepeale ei osanud Ralf midagi öelda. Ta lihtsalt silmitses poissi oma kõrval, kes silmad tähtedele liimituna oleks olnud just kui oma väikeses maailmas.

"Aga kuidas sa kangelaseks saad?" uuris Ralf.

" Sa pead olema julge, ja suur ja tugev ja võitmatu ja taltsutama kõik lohed keda oma rännakutel kohtad ja... "

"Mis?" uuris Ralf õhinga

"Sul peab olema oma lohe. Sest see on ju su lohe, kes su täheks saadab. Ega ükski taltsutaja taeva kõrgustesse üksi jõua. Vaid oma ustava sõbra tiivul."

"Sinul ju ei ole oma lohet. " tundis väike Ralf sõbra pärast muret.

Kustav naeratas vaikselt Ralfile ja raputas poisi muret kinnitades pead.

"Aga siis sa võid endale lohe võtta?" pakkus Ralf poisile, kuid Kustavile see plaan ei meeldinud.

"Sa ei saa lihtsalt võtta endale lohet. Sa pead olema lohega üks. Nii kuidas usaldad lohet sina, peab tema ka sind usaldama."

"Lohed usaldavad sind. Nad kõik usaldavad. Ma ise nägin seda täna, kui sa seal lagendikul olid." jutustas Ralf. " Seda küll. Kuid ma ei suudaks iialgi ühtegi lohet taltsutada nõnda, et jätan ta vabadusest ilma. Elada vangistuses on sama lõbus kui jõulude ajal nõusid pesta. " naljatles Kustav.

Ralf vaatas taevast ja tähti. Äkki on Kustavil õigus, mis siis kui ta peaks laskma lahti mõttest minna koju vaid koos lohega. Ta on nüüd ju lohetaltsutaja nagu Kustav, seega ta saab nendega alati mängida, ilma, et hoiaks neid üksnes enda kõrval. Ralf tõusis istukile, nii et kuu valgus ei jõudnud enam Kustavini, jättes poisi peale naljaka varju.

"Ma ei taha, et minu lohe tunneks end õnnetuna. Las ta siis olla vaba." Kustav naeratas Ralfile, nii noor kuid nõnda tark mõtles ta, kui lausus Ralfile :"Heida magama, homme on pikk päev. Me läheme koju."

Midagi rohkemat poisid enam ei arutanud. Ralf vaatas Kustavi vaikse nohisemise taustal öist taevast, lootes näha mõnda kangelast taevasse lisandumas. Kuid päev oli olnud pikk ja seikluste rohke ning vaikselt vajusid väikese Ralfi laud kinni, ning ta astus mööda unerada pehmesse udusse, mis ta terveks ööks endasse mattis.