Ralf ja Lohetaltsutaja

* * * * *

"Vau... Kollane lohe!" hüüdis Ralf ning pistis liduma. Ta ei olnud veel elu sees nii ilusat lohet näinud. Külapoistel olid vahvad lohed, aga mitte ükski neist ei olnud nii suur! Kuld kollane ja suur kui päikene, liugles lohe puude vahel ning väike Ralf tema kannul, seda puhku küll joostes, mitte lennates. Metsatukad vuhisesid mööda, lindude laul kajas aina kõvemini ja küla jäi aina kaugemale maha. Vasakule, paremale, üle kivide ja kändude, läbi puu võrade tuules tantsiskledel liikus lohe aina edasi ja edasi. Väike Ralf ei pannud tähele ei seda kus on üleval, kus all ning kui kaugele sügavikku ta end unustusel oli lasknud kanda. Ta tundis end osana kollasest lohest. Kui lohe tõusis kõrgustesse hüppas ka tema ning kui lohe keerles mängeldes läbi puuvõrade tegi ka Ralf uperpalle ja kukerpalle.

Ning siis sai mäng läbi. Lohe tõusis aina kõrgemale ja kõrgemale, varsti oli kollane lohe nii kaugel , et väike Ralf nägi teda kui pisikest täpikest helesinisel taevalinal. Kollane lohe oli pääsenud põgenema - ainukeseks tõendiks, et väike Ralf lohet läbi metsa taga ajas, oli suur rohetav mets poisi seljataga ning lehekesed poisi heledais juustes.

Nüüd vaatas väike Ralf enda ümber ringi. Lagendik, kuhu ta välja oli jõudnud, asetses miski künka ja metsa vahel. Enda teada ei olnud ta siin varem viibinud, mis pole ka imestada, sest ega tema küla lapsed oma külaplatsilt palju kaugemale kunagi ekselnud ja ojake, kus Ralf emmega käis oli kohe küla lähedal metsa servas.