"Ehk oli see Toscana kollane diivan, mis mind sisse kutsus või sellel lebav neiu," mõtleb Frederick.
"Mis kurat paneb sind võhivõõrast taas usaldama? Kas tead Ursula, nii said sa ju eelmine kord kõrvetada. Tulega ei ole ilus mängida," ütleb hääl pea...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Mõnus, magus uni lahkus lennates mu kehast ja peast. Taaskord oli käes uue päeva algus. Lebasin silmad kinni diivanil, proovides leida igat viimast unekese kildu. Ma tahtsin ainult magada. Kogu kahe päeva sündmused on mind vaimselt täiesti sodiks purustanud. Ringutades sirutasin käed diivani äärelt alla. Hoidsin kramplikult seda poosi seni kuni käed vaikselt surema hakkasid. Mu pilku püüdis kell, mis vilksatas 9:23.
Ehmusin kui vaatasin, mis aega mulle just tikk takke jagav kell näitas: "Ei ole võimalik."
Mulle ei mahtunud pähe see, et olin just maha maganud pea 20 tundi ning selle mõttega ajasin oma kere püsti. Jalad lohisesid normaalseteks sammudeks. Juuksed lendasid õlgadelt seljale pead raputades. Mul olid veel reedest saadik seljas räpased tööriided. Seisatasin peegli ees ning naelutasin pilgu nendele kui mälestused mu pähe tagasi luurasid.
Oliver. Oliver. Oliver, ikka ja jälle tema. Jah, ta reetis mind aga siiski armastan teda.
Tulles piltidest välja viskasin viimase pilgu peeglisse enne vannituppa suundumist. Paljad varbad puutusid külma põrandat. Selg küürus kummardusin kraanikausi kohale, asudes nägu pesema.
Frederick, see veider noormees oli salaja mu pähe luusinud.
"Ah kurat, ma pidin kümneks seal olema!"
Tahtsin end unustamise pärast näkku lüüa. Sättisin jooksusammud magamistuppa, et vahetada riided puhaste vastu. Ukselävele jõudes meenus mulle kogu segadus, mis eelmisest päevast minust maha oli jäänud. Suunasin käed ruttu maa poole ja võtsin põrandalt riided üles, et need voodile asetada. Kapist otsisin välja puhta kreemikarva triiksärgi ja mustad teksad. Nööpisin särgi kinni ja venitasin väikseks jäänud püksid endale kere ümber. Neid jalga pannes kahetsesin oma valikut.
Peagi bussiga kaasa õõtsudes jälgisin käekellal sekundiseierit. Kohe kohe tiksus täis 10:00. Ärevus põrkas minus edasi tagasi. Kätest jalgadesse salaja pannes südame kiiremini kloppima. Kas Frederick sai sellega hakkama?
Seisin peatuses. Ma tahtsin sundida oma samme kohvikusse kuid mu jalad ei teinud mõtetega koostööd. Hingasin tugevalt jääkülma õhku kehasse ja astusin tänavat mööda koogilõhnade poole.
Ukse kohal olev kelluke tilises. Tugevalt kokku kissitatud silmad lasin hellalt avaneda. Valgus plahvatas koos ees seisva vaatepildiga.
Lauad läiksid koos vaasis seisvate lillenuppudega, puhas põrand kandis toole, millel mõned kliendid tordi viile ampsasid. Frederick võttis vanaproualt vastu kopikad saiakeste ja tee eest. Kassa avamise heli kostus kõrvu kui mees suunas oma pilgu minule ja saatis edasi näole kingitud sooja naeratuse. Ümbrus muutus kuidagi aeglaseks. Frederick tõstis käe ning lehvitas tagasihoidlikult.
