Toscana kollane diivan

-3-

Pisarad uppusid silmanurkadest, põske mööda padja sisse. Neli tundi nutsin ma teda taga. 3 aastat justkui raiskasin ta peale. Ma muutusin aina unisemaks. Silmad ei püsinud enam lahti ja laud olid muutunud tina raskeks. Suikusin sügavasse unemaailma.

"Kukuu, on teiega kõik korras?" kuulsin vaikselt kuid ei suutnud oma silmi lahti allutada.

Soe käsi kõigutas õrnalt mu õlga. Mulle vastu vaatav meesterahvas naeratas hellalt. Tõusin ehmunult püsti. Hommik oli linnakese uuesti üle võtnud. Päike säras eredamalt kui kunagi varem. Isegi lumehunnikud moodustasid justkui uue päikese.

"Mis te soovite?" küsisin koheselt, pannes põlle selja tagant tugevamini kinni.

Ma ignoreerisin fakti, et olin just terve öö sel ebamugaval diivanil maganud ja oma armastatut taga nutnud. Nägin ilmselt kohutav välja, silmad paistes, näost oleks kui rong üle tormanud, juuksed nagu harakapesa.

"Ma sooviksin ühte kohvi. Ning teeme selle piimaga," ütles noormees, kel kastanimuna karva juuksed mütsi alt välja turritamas.

Sammusin leti taha, tema veidi eemal istet võtmas. Nõrkade kätega võtsin tasside virnast ühe ning asetasin kohvimasina alla. Peagi ujus mõnus aroom ninasõõrmetesse ning täitis sujuvalt ruumi. Peale viimast tilka võtsin tassi ning asetasin väiksele taldrikule koos lusika ja helekollase salvrätikuga. Tegin sammu või kaks kui tassike libises mu sõrmede vahelt. Tuhandete kildude meri kattis halle põrandaplaate.

Põrnitsesin neid hetke tühjade silmade ja mõteteta peaga. Keerasin külje ning haarasin koheselt harjakese ja kühvli. Noormees tormas ruttu leti juurde.

"Vabandage, ma teen kohe uue," vabandasin vaiksel toonil.

"Kas ma võin paluda Teil minu lauda istuda hetkeks?" küsis mees.

"Ma arvan küll," vastasin veidi kõhkleval häälel.

Ta läks oma laua juurde, mina tema järel. Mees tõmbas tooli laua alt ning sättis mind kuninglikult sellele istuma.

"Olge Teie siin, ma lähen teen selle kohvi ise kui tohib?" ütles ta juba mineku peri.

Noogutasin vaid ning viskasin oma pea kätele, mis toetasid küünarnukkidega lauaplaadile. Möödusid sisutühjad hetked kui härra naases juba kahe, pealt näha kohviga. Ta lähenes lauale ning asetas tassid õrnalt sidrunikollakale pinnasele.

"No nii," algatas võõras uuesti vestlust.

Vaikisin teadmatuses, mida öelda.

"Kas kõik on korras Ursula?" küsis mees.

"Aga kuidas te..." vaatasin kuhu härrasmees oma sõrme suunas. Viskasin pilgu selle järgi. Õigus jah, mu nimesilt.

"Jep, see ma olen, Ursula," möönasin tagasihoidlukult hoides pilku mustal kohvil.

Aur lendles keerutades kõrgustesse. Mees segas lusikaga vedeliku, mis tekitas väikseid klõbinaid kui teelusikas portselan tassikese külgi puutus.

"Olen Frederick," mees sirutas käe üle laua mulle vastu. Tõmbasin käe sülest välja ning ta tervitas mind sooja käepigistusega.

Noogutasin lisades: "Tere."

"Te olete nutnud. Ma tean, see pole minu asi kuid mulle tundub, et olete liimist lahti," tõstis ta tassi suu juurde ning puhus sellele siis õrnalt peale, mille järel tuline aur minema lendles.

"Võib olla natukene," pühkisin kuivanud jahu plärtsakaid põllelt maha.

"Selge," rüüpas Frederick kohvi aina edasi.

Ta jälgis mind, mis pani mind tundma tema pilke igal sentimeetril. Kuidas ta mu nägu vaatles, kuidas ta silmad mu juustega kaasa jooksid.

Ebamugavusest alustasin ma: "Teate, ma tõesti peaks tööd edasi tegema."

"Sa," ütles ta vaid.

"Mh?"

"Võid mind sinatada," naeratas ta nii meeldivalt.

Tõusin toolilt püsti ja võtsin endaga kaasa joomata kohvi. Suundusin leti taha, maha jäänud kofeiinilompi ning kilde koristama.

"Tead...?" hõikas ta kaugusest, "Mul on sulle pakkumine. Mine sina koju ja puhka. Ma võtan tänase päeva sinu eest."

Peagi jõudis hääl Frederickuga kaasa, minu juurde.

"Kas te olete hull? Ma ei oleks sellega nõus, mitte mingil juhul. Te olete võhivõõras."

"Sinata mind. Igatahes," ta kõndis mulle lähemale ja ma katkestasin Fredericku.

"Ei ole siin mingit igatahes. Ma olen siin maailmas juba 22 aastat elanud ning olen koguaeg hakkama saanud ja saan ka nüüd. Ma nüüd võtan selle, aitäh,"

Ma võtsin mehe käest kohvi tassi ja suundusin taharuumi nõudepesumasina juurde, tema mu sabas.

"Ning mina olen neli aastat oma ema käinud restoranis aitamas, seega, palun anna mulle see põll ja mine," palus ta ulatades käe.

"Te ei mõtle ju seda ometi tõsiselt," kõhklesin endiselt. 

"Täiesti tõsiselt. Tule homme kella kümneks tagasi ja sa näed, et see kohake siin seisab täiesti ilusti püsti," kostus kaugemalt.

"Aga mu boss, kui ta..."

Härra katkestas mind: "Küll ma selle joonde ajan," lisas ta entusiastlikult.

Kui Frederick naases juba mu väliriietega üle käe, sall veel veidigi kõndimesega kaasas kõikumas, vahetasin suure hunniku talveriideid oma põlle vastu.

"Pane nüüd riidesse."

Võtsin oma jope ja pistsin käed varrukatesse, tõmbasin mütsi tugevalt kõrvade peale, kerisin salli kaela ümber ning jäin teda vaatama. Kõhklemis imitatsiooni edasi saates, kortsutasin kulmu ja kissitasin üht silma.

"Te olete ju täiesti võõras, kuidas ma saan Teid usaldada?" küsisin ja kallutasin pead veidikene.

"Lihtsalt usu mind. Mine nüüd koju," sõnas ta toredalt pannes seda räpast põlle ette.

Võtsin leti alt oma koti ning suundusin ukse poole. Keerasin veel end ümber lisades viimase pilgu kogu kohviku peale.

"Ursula, ma tean, et sa oled seal," hüüdis mees pannes nõudepesumasinat tööle.

Astusin välja lumest tühjemaks lükatud tänavale, kuuldes veel väikese kellukese helinat oma kõrvus, mis ukse kohal rippus. Kuidas ma täiesti tundmatul inimesel seda teha lasin? Mitu korda olen juba liigse usalduse tõttu kõrvetada saanud.