"Ehk oli see Toscana kollane diivan, mis mind sisse kutsus või sellel lebav neiu," mõtleb Frederick.
"Mis kurat paneb sind võhivõõrast taas usaldama? Kas tead Ursula, nii said sa ju eelmine kord kõrvetada. Tulega ei ole ilus mängida," ütleb hääl pea...
Deze afbeelding leeft onze inhoudsrichtlijnen niet na. Verwijder de afbeelding of upload een andere om verder te gaan met publiceren.
Mehe põlve kõrguselt näo ette tõustes valgus mu pilkudesse üllatus.
"Teie?"
Frederick muheles häbelikult käed tasku sügavustesse asetatud ning saatis mu poole noogutuse. Temaga lillepoes kohtumine oli tõesti ootamatu juhus. Heitsin oma silmad tema omadesse jäädes maailmast eraldunuks.
Mees jagas näolt tagasihoidliku naeratuse: "Nii, et kuidas siis jääb," kratsis Frederick veel kukalt.
Loksusin mõtetest välja, olles veel segadusega üle valatud, suunas mees käega roosidele, mida valisin parajasti emale.
"Mis te nüüd, te tõesti ei pea. Mis põhjusel te siia sattusite?" kavatsesin uurida, lootes rooside ostmisest kõrvale kalduda.
"Kas sel on eriti tähtsust enam?" muigas Frederick.
"Kui te nii ütlete, siis ega vist."
Ma naeratasin väga häbelikult suunates pilgu automaatselt oma jalgadele kui tunnetasin pisikest punetust põskedel. Teadsin, et Fredericku silmad puurivad mind, õngitsedes vastust.
"Ning Ursula, kuhu sina suundumas oled?" peale äkilist vaikust ujus meeldivalt madal ning soe hääl mu kõrvu.
"Ema sünnipäevale," vastasin kiirelt.
"Siis tuleb kohe kindlalt need roosid ära osta."
Viimaste sõnade lõpust sammus mees juba müüja poole mantli saba lehvimas. Kassa taga seiseva noore daami silmad särasid kui taskulambid. Pidin tunnistama, Frederick paistis väga hurmav noormees olevat aga ta ilmselt küündib rohkem daamideni. Ta paistab kõrgklassi kihti kuuluvat ning ennast ma sinna ei arvesta, kohe kindlasti mitte. Silmitsesin neiu keha maneeri. Tüdruku hoiak Fredericku ümber oli kohutavalt pealetükkiv.
Võibolla talle meeldivadki sellised naised? Ulatades roosid suundus noormees minu juurde tagasi.
"Ole lahke," lausus veel Frederick.
"Miks sa nii palju võtsid? Palju sa maksid nende eest?" asusin ma kohe pärima. Pealt vaadates tundus neid seal olevat tohutult.
Ta vaid naeratas ning naeratas. Väike õrn punetus potsatas end põsesarnadele, mis pani mind tagasihoidlikult põrandat vaatama.
"Ma peaks minema hakkama, ema juba ootab,"
"On vist tark tegu tõesti," vastas Frederick veidi kohmetult.
Vaikselt astusin poest välja ning suundusin tänavat mööda edasi.
"Ursula!" kuulsin mõne hetke pärast.
"Tohib ma saadan sind?"
Hakkasin naerma: "Mis teie ja nende ilusate kommetega on?"
"Kes teab. Aga miks sa ikka veel mind teietad?"
"Kes teab," vastasin kiuslikult, "ehk seetõttu te olete siiski võõras."
Frederick jõudis väikse hingeldusega lähemale. Tahtsin end selle vastuse eest lüüa. Teietan meesterahvast, sest ta on võõras aga lasen tal ühe päeva oma kohvikut juhtida nagu teaks ma teda mitu aastat. Kella viiene talve hämarus kinkis lumehunnikute peale õhkõrnad varjud. Roosid näpus, lumeterad talla all krudisemas asusime äärelinna poole jalutama. Mees oli vahepeal küsinud mu lapsepõlve kohta. Mina, nagu vana latatara ikka jutustasin peaaegu lõpmatult.
"Kas ma võin teid suudelda?" küsisin järsku.
Ma ei andnud talle hetkegi vastata kui mõistsin, et tegu oli maailma lollima küsimusega.
"Vabandust, ma tõesti poleks pidanud seda küsima. Issand kui piinlik, ma tõe..." seletasin tundes sügavat piinlikust, kui mees mind katkestas. Frederick suudles mind. Ta oli hellalt asetanud oma pehmed huuled minu omadele ning suudles õrnalt. Kui Frederick vaikselt eemaldus ütles ta: "Kas sa nüüd sinataksid mind?"
