Toscana kollane diivan

-2-

Päike käratas peale öist lumetormi otse mu silmadesse ning see pani mind neid veidi kissitama. Nädalavahetuseks jagati maailmale ilusat ilma. Tõmbasin jopehõlmasid natuke rohkem kokku, sammudes krudisevas ja sillerdavas lumes kesklinna poole.

Tol laupäeva hommikul ärkasin tavalisest hiljem. Elasin kesklinnast mõne kvartali kaugusel. Mu lemmik tegevus oli jalutada ükskõik, mis ilmaga, ükskõik, mis konditsioonis. Mina lihtsalt pidin oma jalutamise soovi igal moel rahuldama. Kinnasteta käed, muutusid näpistavast südatalvest, veidi õrnalt tšilli punakaks. Tõstsin käed suu juurde hakates neid oma hingeõhuga soojendama.

Karge jahedus maalis mulle pähe väikse kohv-piimaga soovi. Seisin vanade tellistkividega kaetud majade vahel, mõeldes, kuhu ma oma samme saaksin juhatada. Silmasin nurga tagant armsa kohviku silti. Meel justkui kutsus mind sinna.

Jõudsin armsale hoonele aina lähemale kui märkasin, et kohvik oli suletud. Kontrollisin uksel seisvat kellaaega käekellal vastavate numbritega. Vastu vaatasin ajale, mis näitas 11:47.

"Huvitav, see peaks avatud ju olema," kortsutasin veidi kulmu. 

E-R 8:00-18:00, L 10:00-16:00, P suletud.

"Hmm?"

Ma viskasin mõned koputused külmast tuimade kätega klaasuksele. Vastust saamata piilusin akendest sisse, uudishimulik nagu ma olen. Mulle paiskas vastu mõnus atmosfäär, mille saatjaks olid kollased toonid koos uduhallide detailidega. Tegin mõned sammud, et uurida ehk on uks avatud ning see nagiseski lahti.

"Uuu, on siin keegi?" uitasin ruumi vaikusesse.

Ehk oli see Toscana kollane diivan, mis mind sisse kutsus või sellel lebav neiu. Kohvik oli tühi kuid vaikne muusika täitis õhku. Astusin preilile lähemale. Mu silmad jooksid üle ta näolapi. Tema põsed olid valge-roosa laigulised ning silmad tundusid veidi paistes. Olin maha kükitanud, tema kõrgusele, ja asetasin oma käe ta õlale.

Kõigutasin neidu ja sosistasin: "Kukuu, on teiega kõik korras?"

Tüdruk oli elus, sest oli näha kuidas hingates ta õlad üles ja alla käisid.

"Preili," ütlesin veel korra.

Hõbehallilt nimesildil seisis ka tema nimi. Ursula.

Ta avas raskelt oma silmad, mis jätsid mulje kui kaaluks need mitu tuhat tonni. Ta vaade jooksis automaatselt alt üles. Ursula avatud silmad jagasid mulle kõige ilusamaid värve. Veidi roosakate silmade taustalt särasid kõige ilusamad toonid. Ehk oli see värske mururoheline, hoopis pirni rohekas või isegi smaragdroheline? Need toonid haljendasid mu vaateväljal.

"Kas te olete avatud?" küsisin väike naeratus suul.

Ursula ilmselt ei teadvustanud endale mind tema ees. Tüdruk ehmus, mis pani teda võpatama. Ta ajas end ruttu püsti ning kohendas musta värvi, jahust põlle.

Neiu vaatas mind väsinult ja kurnatuna:"Mis te soovite?"

"Ma sooviksin ühte kohvi. Ning teeme selle piimaga," palusin, võttes istet letist veidi kaugemal toolil.

Võtsin oma jope seljast ning asetasin selle siis tooli seljatoele. Kuulatasin mõnusaid hääli, mis mulle kõrvadesse saadeti. Kõlaritest ümises vaikne laul, mis veidigi krabises. Kohvimasina ubade jahvatus urises. Kuidas tuline ja värske kohvi juga tassi jõudis. Kuis Ursula õrnalt köhatas, otsides teelusikate seast ühte, mida tassi kõrvale panna.

Korraks jäi kõik justkui seisma. Mu pea valgus mõtetest tühjaks ja mu pilk tardus kollasele lauale. Tühja vaikuse katkestas klirin. Kui tassi või mõne muu klaasist eseme põrandale lendamine.

Kargasin oma toolilt kiiruga püsti. Leti taga oli maas karamellipruuni karva kohv, mida kaunistasid teravad, isegi tapvad, valged killud.

"Vabandage, ma teen kohe uue," vuristas neiu, kel kühvel ja harjake juba käes.

"Kas ma võin paluda Teil minu lauda istuda hetkeks?" võttes koristusasjad Ursula käest.