"Ehk oli see Toscana kollane diivan, mis mind sisse kutsus või sellel lebav neiu," mõtleb Frederick.
"Mis kurat paneb sind võhivõõrast taas usaldama? Kas tead Ursula, nii said sa ju eelmine kord kõrvetada. Tulega ei ole ilus mängida," ütleb hääl pea...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Kuradi tõbras!" karjus neiu, kel silmis miskit vilksatas. Miskit ilusat, miskit kurba. Pisarad olid need, mis uputasid sõnade järelt neid silmadeks olevaid ristikheina kristalle.
Toores viha pani daami käed värisema, vajudes hetki hiljem kohviku leti juures maha.
"Mul on kahju," möönasin otsides uuesti ta pilku tüdruku sõrmede tagant.
"Sa tead ise ka, et sa valetad, värdjas küünik. Kui sul päriselt oleks kahju, poleks sa mulle kunagi midagi sellist teinud," lahvatas Ursula keelelt suunates heleda käega minu poole.
Tema huuled olid valmiva, maasika rõõsalt, rubiin punasele üle läinud. Soolastesse vee jugadesse kaduvad pilgud vaatasid mind, jättes maha viha ja põlastuse. Ursula puuris mind vaid alles jäänud kurbusega.
"Ursula, palun," ütlesin uuesti, lähenedes tema maas istuvale, väiksele, haavatavale kehale. Vahemaa meie vahel vähenes.
Tagasiteed ei olnud ning kuhu ma taganeksin? Tunnistasin talle, et petsin teda.
"Ei, Oliver ära tule mulle lähemale. Ma vihkan sind. Mine ära, lahku!" palus Ursula tõstes end käte abil üles joostes siis ruttu kohviku ukse poole.
"Aga ma armastan sind."
"Sa ei armasta mind, sa tegid oma valiku. Tõeline armastus tähendab kiindumust ja truudust. Oliver, sa murdsid selle, kas sa siis ei näe?" vajusid Ursula sõnad valjult ja domineerivalt häälelt vaiksemale toonile.
"Ma tean see oli viga aga..." katkes mu mõttelõng, mis sõnadena väljenduda tahtis.
"Aga mis? Aga, mis Oliver? Kes olen mina, et sulle armastust õpetada? Ma tõesti lootsin, et sulle lähevad need asjad korda aga tead mis? Ju siis ei läinud. Kui mina sulle piisav ei olnud, leia sobivam armastus omale mujalt. Niiet nüüd, lahku palun! " viskas preili sõnu õhku, hoides ust pärani.
Mu keel oli hammaste taga lukus. Kuidas sa hakkad hindama midagi, mis sul on alles siis kui kõik on läinud?
Sammusin alandlikult, kui koer, tema juurde jälgides ta maha visatud silmi.
"Ursula," ütlesin veel kord, tahtes muutmatut muuta.
"Hüvasti," sositas ta huultelt.
Astusin soojast kohvikust, saiakeste hõngust, lumisele tänavale. Neiu lükkas ukse kinni ja pani sildi, näitamaks koha suletud olemist. Silmasin veel, kuidas reedetud, kurb ja miljardiks tükiks lõhutud tüdruk, Toscana kollasele diivanile prantsatas.
Ohkasin maailma raksema hingetõmbe jäisesse ja kargesse tuulehoovusesse. Õlimusta tooniga mantlit hakkasid peagi katma kerged lumehelbed.
"Ehk sa andestad mulle kunagi," surusin rusikas käed taskutesse ning hakkates siis tühja südamega kodu poole kõndima.
