Inglid ja deemonid

28. peatükk

"Kuna teie siinset ümbrust ega midagi ei tea, siis haarake kätest me ilmume," seletas Melany. Kõik, kes siin hetkel olid, panid oma käed teineteise peale. "Nüüd sulgege silmad."

Kõik panid silmad kinni. Melany pomises midagi ning paari minuti pärast tundsin juba tuttavat venitamist, kuid ma ei teinud sellest enam peaaegu, et väljagi. Ma olin sellega juba ära harjunud. 

Potsatasime kõik lõpuks kuhugi sügavasse metsa. Õhus oli tunda niiskust, järelikult oli just sadanud. Kuna olin kukkunud põlvili, ajasin end püsti ning hakkasin põlvekohtadelt mustust ära pühkima kätega.

Kui olin oma tegevuse lõpetanud, vaatasin teiste poole, kes olid kõik kogunenud Melany ümber. Kõndisin paar sammu nende poole ning küsisin mureliku häälega: „Mis tal juhtus?“

„Ta kukkus käe peale,“ vastas Theo ükskõikselt „Lucy või kesiganes sa olid, saad sa selle korda teha?“

Tüdruk pomises midagi vastumeelset vastu, ent kõndis siiski Melany poole, vaatas ta kätt, hõõrus oma kivi ning pomises midagi. Natukese aja prast avas ta silmad, pani kivi tagasi tasku ning langetas Melany käe. „Korras, kuid ma ei hakka iga pisikest asja ka parandama, te peate ise ka hakkama saama natuke.“

„Hargneme kõik erinevatesse suundadesse ning saadame teineteisele telepaatiliselt sõnumeid, sobib?“ küsis Stan ning hakkas juba selga keerama, kuid ma peatasin ta.

„Mul.. eee.. mul ei ole seda kivi või noh ma ei oska saata ka midagi,“ ütlesin arglikut ning kartsin, et teised hakkavad pahandama minuga.

„Sellisel juhul hargnevad kõik, sina lähed Lucyga koos, selge?“ küsis poiss ning noogutas Codyle, kes talle sel hetkel otsa vaatas.

Vaatasin, kuidas kõik selja keerasid ning erinevatesse suunadesse kõndima hakkasid. Seejärel pöörasin isegi ringi ning hakkasin edasi ruttama Lucyga. Meie peamine eesmärk oli leida Sarah ning ta tagasi tuua.

Järsku tundsin tumedat suitsu jälle enda ümber. Kui see mulle silma läks, hakkasid mu silmad vett jooksma. Vaatasin otsa Lucyle, kelle silmad samuti vett jooksid.

„See on Dahlia, ta on deemon ja ta oskab nii teha,“ laususin, lootes, et olen abiks. Nii, kui selle lause olin välja öelnud, tundus mulle endale, nagu oleksin alles rääkima õppinud. See lause oli lihtsalt nii ebakorrektne kui võimalik, kuid ma ei vaevunud end hetkel parandama.

Lucy vaatas minu poole ja kortsutas kulmu. „Mismõttes nii?“

„No, ta oskab ennast suitsuks teha, näed ju seda tumedat enda ümber?“ pärisin vastu.

„Jaa, näen. Ma ei saanud alguses lihtsalt aru, millest jutt on,“ naeratas tüdruk ja kattis oma suu. Ta vist teadis sellisest tossust kõike. Võitlesin tahtmisega temalt küsida selle kohta, kuid järsku ta avas suu.

„Seal ees on keegi,“ sosistas ta vaikselt.

Kissitasin silmi, sest toss meie ümber oli tugevamaks muutunud ning läbi selle oli väga halb näha. Tõesti, tüdrukul oli õigus olnud, keegi seisis puu najal.

„Mis me teeme?“ küsisin Lucyle vargsi ühe lühikese pilgu heites.

„Tssss,“ vaigistas tüdruk mind häälitsusega. Me seisatasime ning varjasime end ühe lähedal oleva põõsa taha. Kogu vahtis hetkeks ringi, seejärel ajas end jalule ning kõndis põõsa poole. Hoidsin endal parema käega suud kinni, et ta jumala eest mu hingamist ei kuuleks, muidu oleks ilmselt meie lips läbi, sest ma ei osanud ju midagi teha. Kuigi Lucy võis hea olla, aga sellele ei saanud lootma jääda.

Sammud olid varsti juba peaaegu täiesti põõsa kõrval. Vajusin tüdruku vastu rohkem, et end varjata. Jälgisin pingsalt, mida kogu tegi. Ta avas telefoni ning helistas kellelegi.

„Kuule, ma tunnen inglite lõhna,“ ütles minu jaoks tuttav hääl. Tundsin ära Seani.

„Selge, aga elusalt või surnult?“ küsis poiss edasi.

„Ei, ma ei saa enam naiselt tappa, ära muretse,“ ütles Sean naerdes, lõpetas kõne ning toppis telefoni tagasi taskusse.

Ta tegi kohapeal ühe ringi. Ilmselt vaatas, ega keegi inglitest siin pole.

„Kui siin on keegi, siis andke endast märku!“ karjus ta kõvasti.

Lucy minu kõrval võpatas hetkeks. Ta ei olnud vist seda oodanud. Oli kuulda vaid puude vaikset kohinat.

Seejärel sammud kaugenesid. Ma eemaldasin käe suult ning hingasin tugevalt sisse. Tundsin, kuidas ma rahunesin. Ta oli mööda läinud meist.

„Kas sa esimest korda teed seda kõike?“ sisistas Lucy ja tõmbas mind põõsasse tagasi nii, et ma kukkusin selle sisse.

„Mis viga on?“ olin pahane tüdruku peale, et ta nii oli käitunud.

„Ega nad üksinda liigu. Vähemalt üks inimene valvab alati nende seljatagust,“ seletas ta ning näitas näpuga põõsa teisele poole, kus oli veel keegi samamoodi puu ääres.

„Nad olid meid näinud ja tahtsid meid välja tüssata?“ küsisin arusaamatult.

„Võib-olla, ja see õnnestus ka neil peaaegu,“ vastas Lucy minu poole nägu krimpsutades ning kuulatas.

Istusime põõsas veel paar minutit, seejärel teinegi kogu läks minema. Tõusime püsti, pühkisime oma pusad puhtaks okstest ning kõndisime mööda teerada edasi.

„Kas sina olid see, kes asju nägu magades, jah?“ päris tüdruk järsku minu poole vaadates.

„Jah.“

„Missugune see koht on, kus neid kinni hoitakse?“

„Sarahit. Mitte neid. Ta on seal üksi deemonitega,“ parandasin Lucyt.

„Kayla saatis mulle telepaatilise sõnumi, seal on üks teie omadest veel ju.“

„On või?“ olin imestunud.

Keegi ei olnud kadunud. Theo oli meiega, Sarah oli seal, Allison lebas üleval, Melany suundus üksi ja Nelly... Oi ei, Nelly!

„Jah, üks meie omadest on tõesti veel seal, kuid ma ei ole teda kordagi unes näinud...“ üritasin vabandust leida. Keegi ei olnud tema kadumist märganud. Ta oli koguaeg üldiselt hästi vaikne ning eemaleolev.

Kellegi sammud tulid meie poole. Tundsin kogu vaadates ära Marci. „Deemon!“ ütlesin vaikselt ning plagasin puu kõrvale. Lucy jooksis mulle järgi.

Oli kuulda, kuidas meie südamed tagusid, kuid miskit veel. Nagu oleks kellegi sammud lähenenud. Palun mitte seda, et ta meid nägi, palun ei... Palun, palun...

„Oh, teid on suisa kaks!“ kuulsin Marci häält. Pagan!

Ma ei olnud märganudki, kui Dahlia suits oli ära kadunud, kuid nüüd nägin, kuidas see kaugelt suure joana meie poole tuli.

„Dahlia, ma saan ise,“ ütles poiss. „Mine sa teada Carlosele.“

Tüdruk tegi nagu kästud ja juga läks minema. „Ma joosta teil ei soovitaks, keegi valvab alati minu seljatagust,“ lausus ta ning naeratas.

Neelatasin valjult ning kiikasin ta selja taha vaatama, kas seal on keegi. Seal oli. „Meie seljatagust ka valvati,“ laususin naeratades. Lucy vaatas mulle segaduses näoga otsa.

Kogu tuli lähemale ja varsti nägi ka Lucy, et selleks oli Theo. „Nii, et kolm ühe vastu?“ küsisin peaaaegu naerdes ning vaatasin Marci poole.

Poiss vaatas teisele otsa ning Theo lausus:“ Kaks kahe vastu siiski.“