Inglid ja deemonid

7. peatükk

See idee helistada Sarah'ile tuli nii ootamatult, kuid see tundus õige, ilmselt sellepärast talle helistadingi. Pealegi ta varjas midagi minu eest ning ma tahtsin seda väga teada saada.

Umbes poole tunni pärast kostus esimeselt korruselt uksekella tüütu hääl. Läksin kindlal sammul seda avama, teades, et see on Sarah. Nii oligi.

"Mis jama on?" küsis ta lapsikult uudishimulikkusega.

"Keegi on minu toas käinud midagi otsimas. Sina räägid mulle kohe, kes käis ja mida ta otsis," laususin rangelt.

Sarah ohkas valjult ning lausus:"Okei, ma räägin sulle nii palju kui sa esialgu teadma pead, aga samal ajal teeme su toa korda. Keegi ei tohi sellest teada saada."

Suundusime trepist üles minu toa poole, mina ees ja Sarah järgi. Viimane vaatas uudistava pilguga majas ringi, nagu näeks pooli asju esimest korda.

Kui ta minu segipööratud tuba nägi, muutus ta pilk süngeks ning kulm läks kortsu. Ta läks otseteed riiuli juurde, tõstis selle püsti ning hakkas raamatuid ja ajakirju selle peale tagasi laduma.

Mina läksin kirjutuslaua juurde ning keerasin selle otseks, pannes õpikud ja pliiatsitopsid nii, nagu need enne olid.

"Räägi nüüd," ütlesin lihtsalt.

Sarah ohkas jälle ning alustas:"Nii, siin maailmas on elanud aastate algusest saati inglid ja deemonid. Deemonite mõte on minu jaoks arusaamatu siiani, kuid nii palju kui ma tean, on nad loodud siia, et nad pahategusid teeks. Inglid on loodud siia selleks, et nad kaitseksid inimesi kurja eest. Et kõik oleks tasakaalus, saad aru?" küsis ta ning vaatas mulle otsa.

See kõik tundus mulle kui mingi kahtlane unejutt, mida väikestele lastele õhtul enne voodisse minekut räägitakse. Endalegi teadmata, miks, ma noogutasin.

"Ja ka siin pisikeses linnas on nii ingleid kui deemoneid. Ma sulle neid ingleid ja deemoneid nimetama ei hakka, sest see ei ole minu asi sulle öelda," jätkas ta, samal ajal minu põrandalt mulda lillepotti tagasi pannes.

"Ja see kõik mis siin juhtunud on praegu.." alustasin lauset, kuid ta jälle segas vahele:"Jah, see on deemonite kätetöö. Nad peavad toitma ennast ning nad söövad, õigemini joovad verd. Loomade oma on lihtsam kätte saada, kuid inimeste oma on parem ning nendega saab mängida, kui aru saad."

Ta vaatas jälle mulle otsa, püüdes aru saada, kas ma usun teda ning kas ma sain tema jutust midagi aru.

Vaatasin talle otsa ning noogutasin, andes sellega märku, et arusaadav. Seejärel suunasin pilgu oma DVD kogule ning hakkasin neid riiulisse õiges järjekorras tagasi panema.

"Aga mida on keegi minu toast otsinud?" huvitas mind.

Sarah vaatas mulle otsa, silmad vidukil. Mulle tundus, nagu ta viivitas vastusega, üritades head valet leida, seepärast lisasin ruttu:"Ja ei valeta!"

Ta vaatas hetkeks lakke ning seejärel mind ja lausus ohates:"Ma ei oska sulle täpselt vastata, kuid see on kindlasti sinu unenäoga seotud. Äkki nad otsisid päevikut, arvates, et sa kirjutasid selle koa midagi üles. Mida sa täpsemalt unes nägidki?"

"Ma nägin et mingi tüdruk," alustasin ma, kuid ta puhkes teisel pool tuba valju häälega naerma. Mu kulm tõmbus kortsu, kuna enda arust ei teinud ma nalja.

"Vabandust," vastas ta ikka veel naljatleval toonil "sa võid lihtsalt kogu selle unenäo mõtteist läbi lasta, säästad end rääkimisest."

See oli tegelikult päris arukas idee. Mõmisesin talle vastuseks:"Mhmh," ning sulgesin silmad ja kerisin terve unenäo algusesse, et ükski detail ära ei ununeks.

Kui olin jõudnud kohani, kus poisid liitusid tüdruku ning teda kinni hoidnud Marc'iga, lausus Sarah ootamatult:"Oota!" Ehmatusest avasin silma ning nägin, et Sarah pomiseb midagi.

"Kõik korras?" küsisin sõbralikult ning tüdruk naeratas mulle.

"Jaa, ma lihtsalt ei arvanud et Marcus sellega seotud on," seletas ta "näita edasi."

"Sa tunned teda?" küsisin ma ehmunud häälega ning endalegi teadmata taganesin temast natukene.

"Põgusalt, jah. Muidu on hea poiss, ma ei teadnud lihtsalt, et tema ka selliste asjadega tegeleb," jutustas tüdruk.

Jäin vastusega rahule ning mõtlesin oma unenäost edasi poolelijäänud kohast. Kui olin lõppu jõudnud ning silmad avanud, nägin, et Sarah'i silmad olid pisaraid täis.

"Ma pean koju minema," põhjendas tüdruk oma koristustöö lõpetamist ning järsku püsti tõusmist.

"Palun räägi mulle enne, mis sellel kõigel minuga pistmist on!" palusin teda, kuid tüdruk naeratas mulle nii, et üks pisar mööda tema põske alla kihutas ning huulte vahele kadus.

"Iga asi omal ajal," lausus ta seejärel, pani ketsid alla ning pistis kodu poole jooksu.

Mulle ei meeldi üldse, kui keegi minu eest midagi varjab. Olgugi, et saan sellest hiljem teada, kuid mulle lihtsalt ei meeldi. Kogu see salatsemine ja muu- see lihtsalt ei ole minu jaoks. Pealegi, hetkel oli tegu suurte asjadega, nagu tüdruku mõrv ja sissemurdmine minu kodus, minu toas.

Suundusin enda tuppa, et veel osad kapipealsed puhtaks teha, voodi korda seada ning põrand ära pesta. Olin vaevu oma tegemistega lõpule jõudnud, kui kuulsin, et all korrusel avanes uks ning mingi asi pandi potsatusega laua peale. Ema.

Võtsin ruttu oma toa ukse kõrval olevast käekotist matemaatika õpiku ja vihiku ning tormasin kirjutuslaua poole, et teeselda emale, et ma olen õppinud. Ma ei viitsinud praegu mingit tüli sellest saada, et ma olen laisaks muutunud. Pealegi oli mul osadest paljugi tähtsamatest asjadest mõelda.

Kuulsin samme oma toa poole tulemas. Üritasin näole manada väga keskendunud näo. Ema avas ukse ning pistis pea seslt vahelt sisse.

"Melrose, mingi poiss on välisukse taga ja nõuab sind näha," lausus ta ning sulges peaaegu kuuldamatult ukse.