Inglid ja deemonid

13. peatükk

Sarah istus tugitoolis, kohvitass käes ning vaatas kulmu kortsutades välisukse poole. Mina tõusin püsti ning astusin ukse suunas. Avasin selle arglikult, ning nägin seal Carlost. 

"Hei sulle," tervitas poiss palavalt ning suudles mind õrnalt suule. Ah nii on siis lood? 

Sarah vaatas meid kurja pilguga ning pööritas silmi ja pomises midagi. Heitsin talle kiire pilgu, kuid ta pööras näo ära. Ilmselt üritas Carlose eest oma pisaraid varjata. 

"Hei, mis sa otsid siit?" küsisin, sest mulle tundus miskipärast, et poiss ei tulnud siia niisama. 

"Ega mu õeraas siin pole? Mul oleks talle midagi kahe silma vahel vaja öelda," selgitas poiss ning kiikas ukse vahelt tuppa.

Sarah oli selle aja jooksul tugitoolist püsti ajanud ning kohvitassi lauale pannud ja sammus meie poole. "Mine tuppa, Melrose, ma tulen ka kohe."

Tegin nagu kästi ning sulgesin esiku ukse, kuid panin kõrva siiski lukuaugu vastu. Ma ju ei saa lihtsalt minema minna ja mitte huvituda salajuttudest. Või noh, juttudest, mida mina kuulda ei või.

"Mida sa teed, Sarah?!" kuulsin Carlose kurja madalat häält.

"Kaitsen teda! Ma ei lase sul uuesti nii teha, nagu sa kõigi teistega teed!" hädaldas tüdruk ning häälest oli kuulda, et ta võitleb pisaratega.

"Meil oli kokkulepe, et sa ei saa haiget, kui sa ei sekku minu asjadesse! Me oleme erinevad, saad aru? Me ei kuulu kokku!" seletas poiss ning mu kõhutunne ütles, et ta vehkis dramaatiliselt kätega kaasa.

"Meil oli kokkulepe, et sa tapad loomi! Mida sa teed? Miks sa tüdrukutele teed? Mine tapa deemoneid, nad on sulle sobivad!" tõstis Sarah häält.

"Ole vait! Tahad, et ta kuuleks?" vaigistas Carlos oma õde. "Pealegi ma armastan teda. See on tõeline!"

"Nii, kes meil siin olidki? Ahhaa, Lucy, Sindy, Veronica, Miranda, Vanessa..." loetles Sarah minu jaoks tundmatuid tüdrukunimesid, rõhutades igaüht. 

"OLE TASA!" röögatas Carlos. "Mulle aitab! Kui sa seda ära ei lõpeta ja meie kokkuleppest kinni ei pea, siis sul tuleb teiste kuttidega tegemist. Nii palju ma hoolin sinust, et sinu surma mitte tahta ning sind hoiatada. Kuigi.. Marcusele oleks hädasti katsejänest vaja..."

Pärast poisi lause lõppu oli kuulda Sarah'i tasast ähkimist ning pisikesi hoope. Ma ei julgenud vaatama minna, sest siis oleksid nad aru saanud, et ma kuulasin neid pealt ja ma arvan, et oleksin suurde pahandusse sattunud. Otsustasin kannatlikult ja vaikselt ukse taga oodata. Natukese aja pärast oligi kuulda välisukse pauguga sulgemist. Astusin esiku uksest eemal asuva peegli juurde, teeseldes, et vaatan ennast sealt.

"Kas ma siin võin ööbida? Mul ei ole kodus turvaline praegu, meil olid öösel murdvargad," rääkis tüdruk ning üks lambivalguses helkiv pisar veeres tema punakalt põselt alla.

"Valetad," vastasin järsku. Loll oled, Melrose! Mõtle, mida sa ütled, mõtlesin mõtteis.

"Kuidas palun?" küsis Sarah teeseldud segadusega.

"Te rääkisite päris kõvasti ja ma midagi kuulsin. Teil polnud murdvarastest juttu. Anna andeks, aga mulle ei meeldi valetajad. Palun lahku," laususin tüdrukule ning saatsin ta ukseni.

"Sa ei saa aru..." hakkas tüdruk ütlema, kuid ma segasin vahele.

"...sellepärast, et sa ei seleta mulle kunagi mitte midagi! 'Praegu pole hea aeg' ja muud nõmedad vabandused. Millal, kurat, siis on?" Avastasin end karjumas pisikese tüdruku peale, kuid hetkel oli mul õigus, mida ta varjab ja salatseb koguaeg. Kui on midagi öelda, siis öelgu pigem kohe välja. 

"Olgu, sa pole küll veel valmis ja ei tea paljutki, kuid okei. Sa oled ingel! Ma nüüd lähen siis," lausus Sarah vihaselt ning marssis uksest välja ja hakkas kodu poole jooksma. Ma ei üritanudki teda takistada. Ma ei suutnud midagi teha. Ma olen... ingel?

________________________________________________________

Ma hakkasin kirjutama uut raamatut, mille pealkiri on "Vangistus". Võiksite sellelegi pilgu peale heita, kommenteerida jne. See on täiesti teistsugune kui see. 

Loodan, et meeldib!