Inglid ja deemonid

9. peatükk

Noormees kõnnib metsa. Ta jalutab rahulikult aina sügavamale, vaadates vahel rahutult oma käekella. Varsti ta peatub suure kuuse all. Poiss vaatab ümberringi ning istub pehmele samblikule maha.

Paari minuti pärast saabub teine poiss kuuse juurde. Ka tema heidab pilgu kellale ning tundub, nagu ta ohkaks kergendusest.

"Hei, Marcus!" tervitab ta puu all istuvat poissi.

"Hei jah," vastab teine hajameelselt vastu.

"Kedagi teist polegi?" küsib hiljuti saabunud noormees.

"Kas sa näed siin kedagi teist peale meie, Ron?" tundus, et Marcusel ei olnud jututuju.

"Ei näe.." vastas teine, kuid juba oli kuulda metsa poolt kahte teist häält.

"Tore teidki siin õigel ajal näha," vastas Marcus irvitades ja ajas end puu alt püsti.

"Kuule, ma ei ole hilinenud kunagi," vastas üks hiljuti saabujatest pahura häälega.

Marcus tõi kuuldavale valju ja ebaviisaka naeru. "Kui sa nii ütled," lisas ta ning vaatas uuesti kella.

Paar minutit seisid kõik neli poissi vaikuses, kuni oli kuulda lähenevat tüdruku häält. Kõik poisid vaatasid järsku hääle suunas, kuni pimedusest astus noormeeste poole tüdruk ning lehvitas. Ta rääkis telefoniga.

"Jaaa ema, ausalt, ma olen klassiõdedega väljas. Jaaaaaaa ma tulen kella üheks koju, ära muretse. Jaa okei tsauu," lõpetas tüdruk kõne.

"Dahlia, kas ema ei ole õpetanud, et valetada pole ilus?" küsis Marc naljatleval häälel.

"Ah ära seleta," lausus tüdruk solvunult, kuid lisas siis naerdes "te ise käitute nagu naised niiet vahet pole kas klassiõed või väga naiselikud meessoost sõbrad."

Marcus ja Ron hakkasid naerma selle peale, kuid Marc ei võtnud seda naljana ja podises midagi sosinal.

Dahlia vaatas kella ning hakkas halama:"Jälle ta hilineb!"

Metsast saabus viimane, viies poiss. Ta kõndis kuuse juurde, mille all kõik istusid ning lausus:"Temaga läheb kauem aega."

"Aga äkki kui ma ise prooviks?" pakkus ron ning võttes sisse kahtlase poosi, näitamaks, et ta on ilusam ning suudaks tüdruku endasse armuma panna. Dahlia arust oli poos väga naiselik, seega hakkas ta naerma ning lausus:"Ma ju ütlesin, et mul on naiselikud sõbrad."

Ron ilmselt tundis, et oli end häbistanud ning istus vaikides maha ning vaatas Dahlia'le kurja näoga otsa.

"Eiei, kutid, nüüd on minu kord," alustas ta vaidlust "minu eelmise murdsite ka teie maha."

"Miks sa seda nii väga enda murda tahad?" küsis segaduses olev Marcus.

"Sest tema veri, mu kallis sõber, on veel eriti magus," hakkas naerma tuttava hääle omanik.

Dahlia näole tekkis õel irve, Marc ja Ron naeratasid ka arusaavalt, Sean hõõrus käsi ülepingutatud õelusega kokku, näidates, et ta on koostöövalmis. Ainuke, kes asjast sotti ei saanud, oli Marcus.

"Kas ta veri on eriti magus, sest ta on kena?" küsis ta, lootes, et nii see ongi.

Poisid paiskasid naerma, kuid Dahlia kutsus neid kulmu kortsutades korrale. "Poiss ei peagi kõigest kohe teadma, ta alles avastab oma andeid," lausus ta, patsutades Marcus'ele sõbralikult ja kaastundlikult seljale.

"Ron, mine seleta Marcus'ele seda," jagas tuttav hääl käskluse.

Ron pomises midagi, kuid liikus siis Marcuse juurde ning hakkas suure hooga midagi seletama, vehkides vahel kätega.

"Dahlia," alustas seesama tuttav hääl "miks sind eelmine kord ei olnud?"

"Ma olin tõbine ja mu ema ei lubanud mind välja öösel. Talle eriti ei meeldi see, sest tüdrukud surevad kivide peal ja ta kardab, et minuga juhtub ka nii. Ma küll ütlesin talle, et mu sõbrad kaitsevad mind, kuid ta ei usu," jutustas tüdruk ning langetas jutu lõppedes pea.

Paar minutit istusid kõik metsas vaikides ning mõtlesid omi mõtteid, kuni lõpuks Dahlia ütles:"Kell on kolmveerand üks! Ma pean koju minema või mu ema läheb hulluks!"

Tüdruk pistis metsa poole jooksu, hõigates veel midagi "tsau" taolist. Dahlia mineku peale seadsid kõik sammud kodu poole, igaüks peaaegu eri suunas.

Kuulsin koputust oma toa uksele. Avasin rutuga silmad ning laususin unise häälega:"Sisse!" Ukse taga oli ema.

"Ma tulin vaatama, kas sa oled ikka elus, sa magasid nii kaua täna," lausus ta mureliku häälega, istus seejärel mu voodi nurga peale ning kallistas mind tugevalt.

"Ma olin lihtsalt väsinud, emps," laususin kurnatud häälega "mis kell muidu on?"

"Kell saab kohe kolm päeval" vastas ema ohates.

"Wendy venna sünnipäev on kell neli! Sorri emme, aga ma pean jooksma!"

Seda öelnud haarasin tooli pealt pluusi, pusa ning teksad ja jooksin vannituppa. Käisin duši all, pesin ära hambad ning haarasin jooksu pealt köögist ühe võileiva, mille ema mulle valmistada oli jõudnud. Panin ruttu ketsid jalga ning hakkasin Wendy maja poole jooksma.

"Tsau, kuule, ma võib olla natukene hilinen, aga ainult umbes paar minutit!" hoiatasin Wendy't, kes muidu oleks mulle helistama hakanud.

"Jaa, kõik on korras, tsauu," lausus sõbranna ning lõpetas kõne.

Kui ma Wendy juurde lõpuks jõudsin, nägin maja taga suurt lauda, mille ümber oli oma kolmkümmend poissi. Tegime, nagu lubasime, neile erinevaid mänge ning Rolf ütles vist esinest korda Wendy'le, et ta on lahe suur õde.

Lõpuks sai kell üheksa ning kõik poisid olid lahkunud sünnipäevalt. Minulgi oli aeg kodu poole minema hakata. Wendy tahtis mind küll saata, kuid ma keelasin tal seda teha ning hakkasin astuma.

Kui olin jõudnud ristmikuni, nägin, et Carlos istub seal. Lähenesin talle ning tervitasin teda viisakalt.

"Hei sulle ka!" vastas ta tavapäraselt naeratades.

"Mis sa siin teed?" küsisin uudishimulikult.

"Lihtsalt istun, tegelikult pidin sõbraga kokku saama, kuid ta ilmselt ei tule," vastas ta, ning heitis kiire pilgu selja tagusele metsale, kontrollimaks, ega kedagi ei tule.

"Kuule, ma ei taha küll ülbena kõlada ega midagi, aga aeg on hiline ja ma peaks koju minema," laususin lootes, et ta ei solvu.

"Kell on küll alles pool kümme, aga ma võin su rolleriga koju viia, siis sa ei pea kõndima," pakkus Carlos.

Ronisin peale ning paari minuti pärast olimegi minu maja ees. Koju jõudes päris ema ikka ja jälle, millal ma talle oma kutti näitan, kuid vastasin, et ta on vaid sõber. Õhtu otsa vaatasin vaikselt oma toas telekat, kuni magama jäin.