She's in love with a gangster

8. Thug Life.

Inglise keel :( Mul on nii igav ja ma igatsen sind. 

Ootasin vastust Trey'lt aga seda ei tulnud, tuli aga miski muu. Või noh, kes. 

"TROLL! IN THE DUNGEON! THERE'S A TROLL IN THE DUNGEON! Thought you ought to know," karjus Tristan, kui klassi sisse tormas ning siis kukkus pikali, tehes järgi Harry Potteri filmi. 

Kõik hakkasid naerma, isegi õpetaja naeris. Märkasin, et ukse taga oli terve gäng koos, ka nemad ei suutnud oma naeru pidama. 

"Härra Anderson, kas sa ei peaks kuskil mujal olema?" küsis õpetaja," kui naeru pidama sai. 

"Ja, mul Allisoni vaja," ütles ta nagu möödaminnes. 

"Okei. Kuna sinu etteaste oli väga lõbus siis lasen Allisonil tulla," naeratas õpetaja. 

Tõusin kohe püsti ja tormasin uksest välja. Trey naeratas ja ma jooksin talle sülle, ta muidugi võttis minust kinni ja hoidis mind. "Ma igatsesin sind ka," ütles ta ning meie huuled kohtusid.  Suudlesime pikalt, päris pikalt. 

"Khm," köhatas Jocelyn. Eemaldusime üksteisest ja vaatasime küsivate pilkudega gängi poole. 

"Me võiks nagu liikuma hakata või midagi..." kergitas Jojo kulmu. 

Hüppasin Trey haardest välja ja me kõndisime edasi käsikäes. 

"Miks te mu tunnist ära võtsite?" küsisin.

"Sest kullake, ma arvasin, et sul oli igav ja pealegi, ma läheme kõik koos ühte väga põnevasse kohta." 

Liikusime kõik koos kooli parklasse, autodesse. Ahjaa, ma unustasin öelda, et ma läksime hommikul autoga edasi kooli, kui Trey kodust lahkusime. 

Kõikidel poistel olid oma atuod, ilusad autod selle juures. Jojol ei olnud, ta oli koos Brentiga. Trey'l, Brentil ja Tristanil olid lamborghinid, Josephil ja Ryanil olid erinevad autod (Mercedes Menz ja Bugatti). Öeldakse, et Bugatti on parim auto maailmas ja tõesti ongi. Trey seletas mulle seal metsamajas olles autodest palju. Kusjuures Trey omas umbes kümmet autot. Ja kui suurtest asjadest rääkida, siis Trey omas ka päris palju maju erinevates riikides. Suurtemates riikides, kus tal oli vaja palju käia, oli tal tavaliselt väike maja või korter. 

Istusime autodesse ning sõitsime edasi, ma ei teadnud kuhu aga peagi jõudsime ühe kohviku ette. Ma ei saanud aru, miks sinna läksime aga arvasin, et sellele oli mingi mõjuv põhjus. Pidi ju olema? Või siis mitte.

Ja tõesti me läksimegi sinna lihtsalt niisama ja ma tundsin end nii bad-assina, sest ma polnud varem koolist ära läinud, et  kohvikusse minna. Tavaliselt läksin koolist ära vaid siis, kui mul oli paha olla või mõne muu tähtsa põhjuse pärast. 

Kuid ega ma ei virisenud, hea oli kohvikus nendega olla. Tristan ja Ryan tegid koguaeg nalja. Kõik kohvikus vaatasid meid kui idioote. 

Tristan võttis laualt leiba, tegi selle tükkideks ning üritas neid pisikesi tükke visata igale poole. 

"Vaadake seda," ütles ta ning tükk aega sihtis midagi ja järsku Tristani leivatükk lendas ühe vanamehe supikaussi. 

Kõik üritasid naeru tagasi hoida, kuid see oli võimatu. Mina naersin üha hullemini, võimatu oli seda kinni pidada. Eriti siis, kui Ryan naermisest nuudlid kurku tõmbas. 

Naersime kõvemini, kui varem. Ja mis te arvate, mis siis juhtus? Meid visati välja! See oli mu esimene kord, haha. 

"Kuhu nüüd?" küsisin. 

"Läheks lõbustusparki?" pakkus Jojo ja poisid hakkasid vinguma. 

"Jah, lähme," ütlesin mina aga poisid ei olnud nõus.

"Olge vait, naised otsustavad praegu," muigas Jocelyn. 

 "Jah," nõustusin. 

Ja nii me tegimegi, läksime lõbustusparki. Poisid tahtsid kohe õudusmajja minna aga meie Jocelyniga ei tahtnud, seega otsustasime sinna koos hiljem minna. Käisime kõigepealt ameerika raudteedel, seal oli neid mitu tükki. Üks oli aeglasem, siis oli üks keskmine ja üks oli kõige kiirem ja pikem. Seal me käisime viimasena. Kuigi ma kartsin kõrgust, oli see vägagi lahe. 

Joseph ja Ryan istusid meie taga ja Joseph nuttis mängult nagu tüdruk ja Ryan siis hoidis temast kõvastu kinni ja rääkis temaga. 

"Tibulinnu, see saab kohe läbi, okei?" ütles Ryan ning tegi Josephi laubale musi. Nad olid ikka nii idioodid. 

Jocelyn ja Brent istusid meie ees ja Tristan istus Ryani ja Josephi taga mingi tüdrukuga, kellega ta just tutvus. 

Meie Treyga istusime kahekesi, mina tema kaisus ja me hoidsime käest kinni. See oli väga armas minu meelest. Eriti siis, kui me tippu jõudsime ja ta mind suudles. Pärast Ameerika raudteed läksime me lasketiiru. Seal olid selline ratas, kus olid peal pingviinid. Kokku oli neid viis ja sa pidid vähemalt kolm neist maha laskma. 

"Tahad, lähme?" küsis Trey. 

"Ei, ma ei oska lasta," ütlesin vinguva häälega. 

"Pole midagi tibu, ma aitan sind," ütles ta ning vedas mu putka poole. 

Trey maksis müüjale raha ära ja seisis mu selja taha. 

"Võta see niimoodi kinni," õpetas Trey ja pani mu käed õigesti  püssi peale. 

"Nii, nüüd vaata läbi selle rõnda moodi asjanduse, ja sihi selle pingviini peale ja õigel ajal lase." 

Tegin nii, nagu Trey käskis. Kuna relv oli päris raske, aitas Trey seda hoida. 

Lasin esimest korda ja see läkski pihta! Pingviin lendas maha. Lasin kõik viis niimoodi Trey abiga maha. "Millist looma soovite?" küsis müüja. 

"Seda pruuni karu," ütlesin ning müüja ulatas mulle pruuni värvi karu, mis ei olnud väga suur ja ei olnud ka väga väike, selline keskmine. 

"Aitäh, et aitasid," tegin Treyle põsemusi. 

"Pole tänu väärt tibu, aitan sind iga kell." 

"Noh tuvikesed, kuhu te jäite?" küsis Jocelyn, kui meid neile lähenemas nägi. Nad seisid õudusmaja ees. Brent hoidis Jocelyni pihast kinni, mis oli minus arvates väga armas. 

"Me käisime lasketiirus," vastas Trey. 

"Me maksime juba ära, lähme sisse nüüd," ütles Joseph ja  nii me tegimegi. Läksime õudusmaja sisse. 

Vabandan, kui vead on sees. Ma olen nii telefoni klaviatuuriga nii  ära harjunud, et raske on juba arvutis kirjutada :)  Kommenteerige, Vote'ige ja jagage jne :) 

Elinor xx