She's in love with a gangster

7. Ugh, kool.

Heihei! Uus osa :) Ma olen nii uhke enda üle, et ma olen tagasi järjepeale saanud ja see osa on kõige pikem osa, mida ma kunagi vist üldse kirjutanud olen... vähemalt selle järjeka puhul...  :D Igatahes, loodan, et teile meeldib :) 

 Ärkasin hommikul üles, Trey vaatas aknast välja ning rääkis telefoniga. Imelikul kombel mu pea valutas, nagu ikka päris korralikult valutas.

Voodi kõrval kummutil oli kandik, kus oli kauss müsli ja piimaga, kõrval lusikas ning punane roos. Ütlesin mõttes awww ning tõusin istuli. Trey märkas mind ning tuli mulle vastu ja suudles mind, kuid peagi eemaldus minust, sest pidi kõne lõpetama.

"Okei, Jonathan. Ma ei saa kahjuks enam rääkida. Räägime hiljem, okei?"

"Tere hommikust, kullake. Kuidas magasid?" küsis ta ning katsus mu laupa, "kell on kümme. Ma tahtsin sind hommikul vara äratada aga siis katsusin su laupa, sul on palavik. Ma juba helistasin su emale ja rääkisin temaga, ta ütles, et ei pea täna kooli minema ja võid siia jääda."

"Aitäh, Trey," suudlesin meest.

"Pole tänu väärt, kallis. Nüüd hakka sööma," tõstis ta mulle kandiku ette. Ta reaalselt kohtles mind, kui printsessi ja see oli nii armas.

Samal ajal, kui mina sõin, läks Trey oma kontorisse, et seal natuke tööd teha. Ta ju omas gängi ning tööd oli  vaja palju teha iga päev. Sõin müsli ära ja otsustasin minna Trey juurde. Võtsin enne veel pleedi kaasa, sest külm oli ja ma kandsin ainult Trey särki, sest ma ei viitsinud riideid vahetada. Tõmbasin pleedi omale peale ja läksin Trey kontorisse.

Ukse avades märasin, et Trey jälle räägib telefoniga. Nojah, tal on ju palju tööd. Naeratasin õrnalt ja liikusin Trey poole. Mees istus arvutitoolil, kuid oli lauast umbes meeter eemal, seega ma läksin Trey ette ja toetasin ennast vastu lauda.

Trey naeratas mulle, samal ajal telefoniga rääkides ning järsku ta tõmbas mind enda poole ja hetkega istusin ma Trey süles, jalad mõlemal pool Trey'd.

Trey pani ühe käe ümber minu, teine käsi hoidis telefoni ja ma peitsin oma pea Trey kaelaava'sse.

Nii mõnus oli seal olla, Trey süles, pleed ümber.

"Kurat võtaks! Ei, ma ei tule sinna. Ma ütlesin, et ma sõitsin kodust ära ja ma ei kavatse enne homset tagasi tulla. Sa tegeled selle asjaga ise, John! Mina jätsin su vastutama ja kui ma tagasi tulen ja midagi valesti on, siis sa tead, mis juhtub," rääkis Trey kurjalt telefonis.

Trey nägi suhteliselt närvis välja, mõtlesin kuidas teda maha rahustada. Ma teadsin, et mind rahustaks maha kallistamine ja, hoidmine ja muu selline. Kuna ma juba põhimõtteliselt kallistasin teda, siis see ei töötanud. Hakkasin vaikselt Trey kaela suudlema ja järsku olid Trey silmad minul, ta naeratas mulle ning peaaegu tegi väikese oige, kuid viimasel hetkel pani käe suu peale.

Naeratasin, kui tundsin, kuidas Treyst kogu stress maha langes, kuid ma ei kavatsenud veel lõpetada. Suudlesin ta kaela, lõuga, ja isegi natuke altpoolt- ta rinnakoha juurest.

Trey hingas sügavalt sisse ja siis välja ning siis ma lõpetasin, sest tahtsin ta ilmet näha. Ta silmad olid kohe lahti ja ma tahtsin naerda, sest ta sosistas mulle midagi kõrva.

"Ma teen sulle tagasi selle, kullake."

Muigasin ning istusin Trey'l süles, nii kaua kui mees ise telefoniga rääkis. Ta rääkis umbes kümme minutit ja siis lõpetas kõne.

"Lähme alla," ütles Trey ja hakkas mind maha panema.

"Ei," vingusin, "mul on nii mugav siis istuda."