Chapter 13

262 24 10
                                    

Ühel hommikul, mõned päevad pärast seda, kui Royse oli kuulnud oma uute sõprade Campbellide kohutavast saatusest ja nende õelast onust Rowanist, kõndis tüdruk rahulikult turul. Ühe leti juurest aeglaselt teiseni triivides mõtles ja unistas ta ainult Oliverist. Mees oli tema heaks oma eluga riskinud ning seda ei suutnud Royse unustada. Tema ainus soov oli veel Oliveri elusalt näha.. Ta ei hoolinud enam sellest, miks ta nüüd keskajal elab või mis on tema elu missioon. Ta tahtis lihtsalt elada ja nautida enda ümber toimuvat. Ta tahtis olla õnnelik. Royse, kes oli aga lootusetult armunud, kuid kelle armastus ei tundunud olevat tema jaoks mõeldud, ei uskunud, et võib veel kunagi õnne tunda.

„Kes sina oled?“ kõlas kähe mehine hääl äkitselt Royse’i selja tagant peatades sellega tüdruku mõtted. Ärevalt pööras Royse end hääle suunas. Nähes enda ees seismas valitseja Rowani, ei osanud tüdruk muud teha, kui kummardada ehmatusest.

„Tundub, et sina mind tead,“ muheles mees. „Tõuse ja räägi, miks ma sind varem näinud ei ole. Oled sa rändaja?“

Tüdruk punastas tõde kuuldes. „Rändaja? Kas te tõesti arvate, et minusugusel tütarlapsel oleks ohutu üksi rännata?“ Vastas ta küsimusele küsimusega, üritades vastusest eemale põigata.

Mees naeris hetkeks, muutus seejärel taas tõsiselt ja ütles seekord karmimalt: „Sina ei ole siin keegi, kes küsimusi esitaks! Kes sa oled? Oled sa abielus?“ Viimane lause oli vihjatuna tüdruku sõrmusele.

„Te olete väga tähelepanelik,“ naeratas Royse, „kuid ei. Ma olen lesk.“

„Nii noor ja juba lesk? Sa oled väga nägus.. Kuidas võib olla, et sa ei ole veel uuesti mehele läinud?“

Mehe küsimused tekitasid tüdrukus vastikust, kuid ta pidi jääma aupaklikuks. Ta naeratas vaid ning vaatas seejärel maha, et mitte enam Rowaniga silmsidemes olla. Rowan aga astus tüdrukule sammu lähemale, võttis õrnalt käega ta lõuast, et Royse’i nägu kõrgemale tõsta ja küsis veelkord: „Kes sa oled? Mis su nimi on?“

„Ma olen ... Royse..“ vastas tüdruk häält väristades.

„Royse...?“.. Rowan jäi ootama perekonnanime.

„Royse MacQuarrie,“ vastas tüdruk lõpuks.

„MacQuarrie? Nii et sa ikkagi oled rändaja.. Hea küll. Tere tulemast Campbellide külla. Ma loodan, et me kohtume veel,“ ütles mees vastiku irvega, pilgutas veel Royse’ile silma ning alles seejärel laskis tüdruku lõua alt lahti ning kõndis minema.

Royse hingas kergendunult, et Rowan ei olnud küsinud, kus tüdruk peatub. Ta ei teadnud, kas ta oleks osanud valetada..

Jõudes Campbellide juurde, rääkis Royse koheselt, mis turul oli juhtunud. Nii Cedany kui ka Bryce olid samamoodi õnnelikud, et tüdruk ei olnud öelnud, kus ta elab. Kuid nad olid kindlad, et Rowan kavatseb selle veel välja uurida, kui tal see meenub.

„Ma kardan, et sa ei saa enam kauemaks siia jääda,“ ütles äkitselt Cedany mees, kes tüdruku seiklusjuttu pealt oli kuulnud.

„Mis tähendab, et ei saa?“ küsis Cedany oma abikaasalt.

„Mis tähendab, et saab? Olete te kuulanud selle tüdruku jutte? Olete te pimedad? See tüdruk ei too endaga kaasa muud kui ainult õnnetust. Ükskõik, kuhu ta satub, ta neab kõik! Ta neab ka meid!“

„Hulluks oled läinud või?“ oli Cedany pahane. „Tüdruk on süütu! Ta ei ole ei meile ega ka kellelegi teisele midagi teinud. Me oleme tõotanud tema eest hoolitseda ja seda me ka teeme.“

Ka Bryce sekkus juttu. „Ma olen kindel, et Oliver tuleb varsti siia ja seejärel räägime edasi, mis hakkab saama. Seni aga ei muutu midagi. Ja mitte keegi ei räägi Rowanile, kus Royse elab.. Saite aru?“ Küsimuse esitas ta rohkem Cedany abikaasale, kui kellelegi teisele.

RännakWhere stories live. Discover now