Rännak

chapter 7

Royse jäi nõutult senitundmatule mehele järele vaatama. „Kummaline,“ mõtles ta endamisi. „Miks ma teda ei tapnud, kui mul selleks võimalus oli?“

Tüdruk lonkis tagasi koju, ärritatud, et ei olnud võidelnud nii nagu oleks tahtnud. Kodus istusid Emelota ja Hugo laua taga ja näisid arutavat midagi väga tähtsat. Royse uuris, millest vanemad räägivad ja tahtis teada, millise teate tõi talle pealik Maclaine, kuid isa nähvas talle vaid selle peale, et pole laste asi kõike teada.

Sellise suhtumise tõttu ei jõudnud tüdruk ära oodata järgmist päeva, mil keegigi, olgugi siis, et vastasklanni liige, talle midagi räägiks. Selgust tooks ta udusesse maailma.

Õhtuhämaruses otsustas isa siiski tütrega rääkima minna. Royse istus parajasti maja ees ja teritas mõõka kui Hugo ta kõrvale istus. „Kus sa täna olid?“ küsis ta vaatamata tütrele silma.

„Ei kusagil,“ ütles tüdruk olles endiselt solvunud selle tõttu, et vanemad teda ei usalda.

Hugo ohkas sügavalt. „Pealik Maclaine andis mulle veel ühe viimase võimaluse...“

Royse pani mõõga ja teritaja maha, istus nüüd näoga isa poole ja hakkas otsustavalt isale küsimusi ette sööstma: „Mis võimalustest te pidevalt räägite? Mida te neile teinud olete, et nad meie vastu nii vaenulikud on?“

Hugo ei vastanud küsimustele. Ta istus mõtlikult teades, et tüdruk vastuseid soovib, kuid ütles siis: „Lihtsalt vaata, et sa nende klanniga mittemingisugust tegemist ei teeks. Üks viga ja nad tulevad meestega meie linna üle võtma. Üks pisike viga. Parem on neist eemale hoida. Mul ei ole vaja, et minu külas mehed surema peaksid. Ma olen juba piisavalt vana ja tark, et suudan tunnistada: neid on rohkem ja nad on tugevamad.“

„Isa, miks sa ei ütle mulle, milles asi on. Äkki ma saan aidata?“ palus tüdruk.

Hugo muigas. „Sina ei saa siin küll midagi teha.“ Ta tõusis ja läks tagasi tuppa.

---

Järgmisel hommikul ärkas Royse varakult. Ta teatas emale, et ei jõua teda sel päeval majapidamistöödes aidata ning tormas siis kiiresti kodupaigast eemale, et mitte Emelota nõudlikku vastukaja kuulda. „No on alles tüdruk,“ oli ainus, mida ta kuulis naise pahurast häälest.

Royse jooksis järveni, et end enne Oliveriga kohtumist seal pesta. Millegipärast tundis ta kõhus ärevust. Ta lausa ootas, et saaks meest uuesti näha. Ta polnud varem mitte midagi sellist tundnud, kuna siiani olid ainsad poisid, keda ta tundis, tema 21.sajandi klassi-ja koolivennad, kes mitte millegi poolest tüdrukule silma ei olnud jäänud.

Mida rohkem Royse Oliverist mõtles, seda ilusamaks mees ta silmis muutus. Järsku olid kadunud kõik algsed soovid mehe pead vardas näha. Royse’i peas kummitasid vaid Oliveri sõnad: „Sa oled ilus.“ Mitte ükski mees peale ta oma isa Peteri, ei olnud Royse’ile varem sellist lauset öelnud.

Royse sättis end veel kaua järvepeegli ees, pannes endale kollast lilleõit kord ühele ja kord teisele poole juustesse. Tema näol säras naeratus, mida ei suutnud mitte miski kustutada. Kõik näis lihtsalt nii ilus.

Keskpäeval lippas tüdruk ärevalt kokku lepitud kohtumispaiga poole. Enne kindla tammepuu juurde jõudmist, märkas ta aga midagi, mis Royse’i meele mõrudaks tegi. Oliver ei olnud üksi. Ta oli endaga kaasa toonud endaga umbes samavana tumedajuukselise mehe, kes närviliselt ühest kohast teise tammus ja oma mõõgaotsa näppis.

„Reetur,“ mõtles Royse endamisi Oliverist. Olenemata asjaolust, et Oliver ei olnud kohtumisele tulnud üksi, otsustas tüdruk välja uurida, mis plaanid meestel on. Ta hiilis meeste lähedale, et kuulata nende omavahelist jutuajamist.

„Kus ta nüüd on? Sa ütlesid, et ta on keskpäevaks siin? Miks ma teda ei näe?“ rääkis vihane tundmatu mees.

„Küll ta tuleb veel, kannatust,“ ütles Oliver.

„Sina oota siin edasi, ma lähen vaatan kaugemale. Ehk on neitsik eksinud,“ ütles tumedate juuste ja tugevate näojoontega võõras mees.

Royse nägi siin endale võimalust. Ta ootas, et tundmatu lahkuks, võttis siis seljalt noole, asetas selle vibule ja lasi noole Oliveri saapa kõrvale. Täpselt samamoodi nagu ta oli teinud seda eelmisel päeval, kuid nüüd juhtus see meelega.

Oliver pööras end lasu suunas ega haaranudki seekord oma relva. Ta tundis lasust ära Royse’i. Ta tõmbas maa seest noole välja ja küsis kõhklevalt: „Royse?“

Royse tuli ettevaatlikult põõsaste vahelt välja, kuid jäi pooleldi puu varju.

Oliver nähes Royse’i, lausus: „Sa oled nii kaunis...“

„Jäta oma meelitused endale!“ oli Royse täis pahameelt. „Kes see võõras on? Kutsusid abiväge, kuna kartsid, et ei saa üksi minust jagu?“ pillas tüdruk vihaselt.

„Ei, sugugi mitte,“ jäi Oliver rahulikuks. „See mees, keda sa ilmselt juba nägid, on mu vanem vend Robert Maclaine. Ma rääkisin talle eile sellest, et ma sinuga kohtusin ja ta tahtis minuga kaasa tulla. On see siis nii vale?“

„Miks ta kaasa tahtis tulla?“ ei suutnud Royse endiselt Oliveri usaldada. „Kartis, et mina võin ta väikevennale hoopis liiga teha?“

„Ma ütlesin vaid, et nägin kauneimat naist, keda kunagi kohanud olen,“ vastas mees siiralt. „Ilmselt võttis kadedus ta üle võimust.“

Tüdruk punastas. End kokku võttes teatas ta siiski otsustavalt: „Ei sõnagi talle, et mind nägid. Tule homme uuesti, üksi!“ Nende sõnadega jooksis tüdruk vaikselt jälle minema.

Mõne minuti pärast oli Robert taas venna juurde tee leidnud. Nähes Oliveri tardunult ühte punkti vaatamas, küsis ta vennalt: „Mis sul siin vahepeal juhtus? Oleksid nagu kummitust näinud.“

„Ei, kõik on korras,“ vastas mees unistavalt, vaadates endiselt enda ees rada, mida mööda Royse oli minema jooksnud.