Bryce’i teine perekond - tema vanem õde, õemees ja nende kaks imearmsat last – võtsid Royse’i tõepoolest väga sõbralikult enda juurde vastu. Mitte keegi ei pärinud, miks noor tüdruk põgeneb, kuigi Royse kahtlustas, et nad teavad niigi.
Bryce’i õde Cedany jäi mitmeid aastaid tagasi, pärast saatuslikku lahingut, mil Bryce Macleanide juurde elama asus, oma ema õe juurde elama ja sellepärast elasid õde ja vend oma lapsepõlve lahus. Ometigi ei olnud nende vahele tekkinud barjääri ja noorte suhe oli nagu tavapärane 21.sajandi õe-venna läbisaamine.
Campbellide elamine oli veelgi tagasihoidlikum, kui pealik Macleani või isa Hugo MacQuarrie oma. Elati kõik koos ühes mitte nii väga suures ühetoalises majas, kus ei olnud rohkem midagi kui vaid eluks vajalik. Royse’i meelest tegelikult isegi vähem veel. Tal võttis endiselt harjumist, et pesemas käidi põhiliselt suuremates veekogudes mitte kodus dušši all või vannis.
Bryce’i ja Cedanyga kooselamine osutus Royse’i jaoks väga toredaks, hubaseks ja koduseks, kuid siiski jäi teda piianama üks küsimus, millest rääkides nii Bryce kui Cedany endast välja läksid ja kohmetusid. See küsimus oli seotud nende perega. Miks on nad Campbellid kui nad ei istu troonil või vähemalt ei ela koos valitsejaga? Oleks nad Royse’ile lihtsalt öelnud, et Campbellide suguvõsa on suur ja nemad on juba ammu sugupuust välja heidetud, oleks Royse nad rahule jätnud. Nende vastus aga tüdruku küsimusele oli kas lihtsalt vaikimine või teema kõrvaleviimine.
Royse ei oleks uutele sõpradele nii väga peale käinud, kui ta ei oleks taaskord arvanud, et äkki on just see see põhjus, miks tüdruk keskajal elab. Pärast mitut nädalat Cedany juures elamist aga otsustas ta teema mõneks ajaks kõrvale panna.
Mõni päev hiljem, pärast seda, kui Royse võttis vastu otsuse, et ei tüüta enam Campbelle oma suure uudishimuga, juhtus aga midagi turul. Ta nägi esimest korda valitsejat ennast. Taaskord kerkis tüdruku pähe sadakond uut mõtet Campbellide saatuse kohta, kuna mees, keda ta turul nägi, oli küll vanem, kuid peaaegu äravahetamiseni sarnane tema uue sõbra Bryce’iga.
Royse lippas kiirel sammul koju, asetas turult saadud toidumoona lauale ja teatas tähtsalt Campbellidele: „Kui te veel arvate, et ma usun, et te ei ole kuidagi seotud valitseja enda perega, siis te eksite! Ma nägin teda täna ja ta on Bryce’ile nii sarnane nagu oleks ta tema oma isa!“
Cedany ohkas ja küsis murelikult: „Miks sa ei võiks elada teadmises, et ta on meile eikeegi? Sul ei ole vaja rohkem mitte midagi teada. Ole rahul sellega, mis sulle pakutakse. Sul on toit laual, katus peakohal, aga sina tahad ikka rohkem. Palun lepi sellega, et ta ei ole meile mitte...“
„...oota, Cedany,“ katkestas teda Bryce. „Royse on meile selle ajaga väga kalliks saanud, kas sa ei leia?“ Cedany noogutas tahtmatult. „Ma arvan, et ta peab teadma tõde. See võib ükskord ta elu päästa.“
„On see tõesti nii halb?“ küsis Royse vastukajaks kummalisele lausele.
Bryce tõstis taas pilgu Royse’i poole ja jätkas oma juttu. „Valitseja Rowan on tõesti mulle sarnane. Ma ei eitagi. Ta on nimelt mu onu.“
„Onu?“ oli Royse imestunud. „Aga kui ta nii lähedalt sugulane on, siis miks tema elab seal ja teie siin?“
„Kord oli valitsejaks meie isa,“ ta vaatas härdalt oma õe poole ja seejärel tagasi uudishimust tulvil Royse’i. „Mu onu oli mu isa väikevend, kes mu isa varjus elades ihkas kogu hingest võimu ja trooni. Me ei tea küll täpselt, aga ilmselt tema selle lahingu, mis me vanemad tappis, ära korraldaski. Ei imestaks, kui ta isiklikult me ema ja isa pead maha lõi. Meil ei ole mitte mingeid tõendeid ja neid ei saa ka kunagi tekkida kahjuks. Kui me vanemad olid surnud, oli meie kallis onu väga kurvameelne ja tõdes kahjutundega, et nüüd on tema aeg.“
„Aga teie? Kuidas te siia sattusite? Terve linn peab ju ometigi teadma, et Rowan teie onu on,“ päris Royse.
„Ja teabki,“ vastas Bryce iseenesest mõistetavalt, „aga see ei tähenda, et see Rowani huvitaks. Tema sülitas meie poole ega tahtnud meist midagi kuulda. Ilmselt kardab ta endiselt oma trooni pärast. Kuna tal endal last ei ole, siis ei ole ka pärijat. Seadusega peaksin mina järgmine valitseja olema, aga seda ei juhtu iial. Küll Rowan selle eest hoolitsenud on.“
„Kuidas te nii elada saate?“ ei mõistnud tüdruk.
„Me oleme leppinud,“ ohkas Cedany.
„Leppinud? Ta on ju jultunud ja ennast täis mees. Midagi tuleb ette võtta!“ ei jätnud Royse järele.
„Lõpeta!“ karjatas Bryce. „Prooviks me midagi teha, oleks me samahästi kui surnud. Pealegi käib ta päris tihti meie juures külas. Vaatamas, kuidas me siin elame, meid mõnitamas, meid alandamas. Mitu korda on ta Cedanyle vägivaldselt kallale läinud..“
„Bryce, lõpeta sina ka..“ rahustas Cedany. „Seda ei ole küll vaja tüdrukule rääkida.“
„Las ta teab, kui ta nii väga ise tahtis!“ oli Bryce’i hääl endiselt valjendatud. „Kui Rowan peaks meie kodu poole jalga tõstma, siis hoia end, Royse. Hoia end kaugele. Parem on, kui ta sinu olemasolust siin ei tea.“
Tüdruk võpatas.
---
Samal ajal kui Bryce viha oma onu vastu Royse’i peal välja elas, olid ka Macleanide külas teatud pinged.
„Ta on juba üle mitme nädala kadunud olnud. Ta on kas surnud või röövitud..“ närvitses Robert ja võttis järgmise sõõmu kangest alkoholist. „Oliver, vannu, et sa ei tea sellest midagi!“
„Ma ju räägin sulle, et ei tea. Minust jäi ta siia poole kõndima,“ rahustas teda Oliver.
„Kuidas sa nii kuradi loll saad olla?! Kuidas sa jätsid minu naise üksi kõndima! Sa oleksid pidanud teda saatma!“
„Ma vabandan..“ püüdis Oliver alandlikku venda mängida.
„Mida sa vabandad koguaeg,“ karjus Robert ja viskas joogianuma Oliveri poole. Anum aga ei riivanud venda, vaid lendas vastu seina ja kukkus kildudeks maha. „Ma tahaks sind praegu üles puua!“ ei lõpetanud Robert karjumist.
„Robert, sa oled mitu nädalat järjest joonud ja asju lõhkunud! Mõtle, mida sa isale sellise käitumisega teed?“
„Ah, et isale?! Millal sina temast hoolinud oled?! Alati olen mina pidanud tema seltskonda taluma, alati olen mina pidanud olema tema parem käsi, mina olen pidanud sinu eest isale mingeid vabandusi välja mõtlema, kus sa jälle hulgud ja miks sind kunagi olemas ei ole!! Kuradi lillelaps!“
Oliver ei olnud oma venna suust selliseid sõnu kunagi kuulnud. Ta polnud kunagi teadnud, et vend võiks teda süüdistada selles, et ta Robertit piisavalt ei toeta. Kuna tema meelest see tõsi ei olnud ja venna sõnad vaid alatu laim oli, sai nüüd ka Oliver vihaseks. „Pidanud?! Isa on alati ainult sind armastanud ja minu meelest ei ole sa pidanud kunagi midagi tegema! See on su oma probleem, et sa talle alati pugenud oled! Isa ei teagi, kes sa tegelikult oled! Kahepalgeline värdjas!“
„Värdjas, sa ütled?!“ Robert haaras vöölt oma mõõga ja vindisel sammul üritas ta oma venda raske terariistaga haavata. Oliver lükkas ta aga kerge jalahoobiga pikali ja kiirelt asetas ta mõõga läikiva teraotsa venna kõrile.
„Võta see ära!“ karjatas Robert.
Oliver jälgis venda, seistes tema kohal ja endiselt mõõgatera ta kõril hoides. „Kuidas ma sooviksin seda sinust läbi torgata,“ ütles Oliver nüüd juba palju rahulikumalt.
Robert kogu jõudu kokku võttes sülitas venna poole. Ila aga kukkus ta enda näkku tagasi.
Oliver võttis venna kõrilt mõõga, pani selle tagasi vööle, vaatas veel korra Roberti poole ning kõndis siis minema.
Robert vaatas lahkuva venna poole ja lausus vaikselt, kuid vihaselt: „Seda sa veel kahetsed, Oliver. Seda sa kahetsed, vennas.“
YOU ARE READING
Rännak
RomanceErinevalt tavalisest noorukist, peab Lindsey MacGuire rändama oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval tagasi keskaega, kust on tegelikult pärit ka tema hing. On äärmiselt tähtis, et ta jätkaks elu, mis temata jääks elamata.
