Royse istus paadis tükk aega vaikides, samal ajal kui võõras mees aerutas. Nad olid kokku leppinud, et mees ei päri Royse’ilt, kes on tema ja Royse ei küsi ühtegi küsimust mehe kohta.
Olles mõnda aega paadiga mööda merd aina edasi mandri poole triivinud, mõtles Royse tahtmatult ikka ja aina Oliverist, Robertist ja eelmise õhtu pulmast. Vaikselt keerutas ta enda sõrmes olevat hõbedast sõrmust, mis Robert talle pulmatseremooni ajal sõrme oli lükanud. Kuigi tüdruk sõrmust enam omada ei soovinud, oli sel siiski hinnaline väärtus. Ta ei suutnud otsustada, kas hävitada see või jätta endale.
„See on ilus,“ ütles mees sõrmusele vihjates. Tüdruk naeratas vaid vastuseks, kuid jättis sõrmuse näppimise. „Armsaim jättis su maha ja nüüd ei tea sa kas sõrmusest vabaneda või mitte?“ küsis võõras mees.
„Mitte päris,“ vastas Royse.
„Aga olin lähedal, kas pole? Anna sõrmus mulle, nii ei pea sa oma armsat peakest kauem vaevama,“ rääkis mees edasi.
Royse tundis end mehe seltsis kohmetult. Talle tundus, et võõras mees üritas talle külge lööma hakata ja see tekitas tüdrukus teatud ebamugavustundeid. Royse vaikis. Ka mees lõpetas suhtlemise vaid ähmase muigega.
Rannale jõudes astus Royse paadilt maha, tänas veelkord meest ning hakkas teadmata suunas kuhugi ruttama. Mees aga peatas tüdruku. „Kuhu poole sa lähed? Äkki saame teid ühendada?“
Tema ettepanek ei meeldinud Royse’ile mitte üks raas. Samas pidi tüdruk endale tunnistama, et tal ei olnud mitte vähimatki aimu enam kuhu poole ta peaks minema. Raske ohkega ütles ta mehele, et suundub Campbellide juurde.
„Campbellide?“ oli mehe silmis järsku suur uudishimu.
„Jah, tunned sa neid?“
„Vabandust, aga oled sa täiesti kindel, et suundud Campbellide juurde? Äkki mõtled sa lihtsalt kedagi sellest klannist? Või lähed sa tõepoolest Campbellide pere juurde?Mida sa sealt otsid?“
Mehe liigne uudishimu tekitas taaskord Royse’is ebamugavust. Ta ei suutnud mõista, miks nimi Campbell mehele nii palju huvi pakkus. Hetkeks kahtles ta, kas korrata öeldut või mõelda ruttu midagi muud välja. Lühikese mõtlemisaja tõttu aga vastas tüdruk: „Jah, ma olen täiesti kindel, et suundun Campbellide juurde. Mida ma aga sealt otsin, on juba minu asi. Te lubasite, et ei päri. Kas meil on siis ühine tee või mitte?“
„Jah, ma tõepoolest lubasin, et ei päri mitte midagi. Aga te ei öelnud kunagi, et suundute Campbellide juurde. Vabandust, aga ma tõesti pean teadma, mida te sealt otsite. Vastasel juhul ma teile teed ei näita. Ärge kavatsegi nüüd öelda, et te ei vaja mu abi, kuna ma olen täiesti kindel, et teil ei ole õrna aimugi, kuhu te suundute.“
Mehe jutt läks tüdruku jaoks juba kummaliseks. „Ma tean väga hästi, kuhu ma suundun. Kes te üldse selline olete, et mulle niisuguseid küsimusi esitate?“ oli Royse endast välja minemas.
Mehe silmi tekkis äkitselt teadmine. Ta hakkas kõval häälel naerma. „Ha-ha. Oliver küll ütles, et olete nipsakas, aga et kohe nii väga. Ma ei tea, millisest ajast teie pärit olete, aga teie seisusest plikatirts ei tohiks oma suud liiga palju paotada. See võib teile kurjasti kätte maksta. Royse, ma oletan? Te olete varajane.“
„Oliver? Te teate Oliveri?“ jäi just see nimi kõikidest äsjakuuldud sõnumitest tüdrukule kõige enam kõrvu.
„Jah, muidugi,“ muigas mees. „Oliver on minu väga hea sõber. Parim. Mina olen Bryce Campbell.“
„Campbell? Teie oletegi Campbell? Kuid...“
„.. kuid mis? Kas ma ei näe ootuspärane välja?“
Tüdruk punastas. Tõepoolest ei olnud Bryce kohe kindlasti see mees, keda ta oleks Campbelliks arvanud. Royce’i arusaam sõbralikust klanniliikmest oli vähekene teistsugune. Mehe räpane olek oli jätnud tüdrukule pigem salaküti või varga mulje. Pealegi oli Royce’i teada Campbell valitsejanimi. Mees tema ees tundus aga pigem alamklassi kuuluvat.
„Kuidas te Oliveri teate ja mida te saarel tegite?“ päris tüdruk.
„Liiga palju küsimusi ühe hapra tüdruku suust. Kuid hea küll. Äkki kõnniksime mu küla poole. Tee peal jõuan rääkida.“
Royce noogutas nõustumaks. Bryce rääkis talle terve tee, kuidas on Oliveriga läbi elanud seiklusi, mida tüdruk eales ette ei kujutaks. Bryce olevat nimelt elanud pool oma elust Macleanide juures. Vanemad surid tal julmalt läbi vaenlase mõõga, kui poiss oli kõigest kolmene. Kuna tookordne lahing oli toimunud justnimelt Campbellide külas ja Macleanid olid Campbellidele abiväeks juurde sõitnud, tundis pealik Maclean kohustust kasvatada vana sõbra poeg ise üles.
Bryce’ist ja Oliverist said lahutamatud kaaslased. Robert aga ei meeldinud kummalegi poisile juba toona, kuna ta liialt isale puges. Kui Bryce sai kuueteistkümne aastaseks tahtis ta oma kodukülla tagasi minna. Aeg-ajalt on ta oma teise pere, Macleanide, juures ikka külas käinud. Peamiselt küll selleks, et Oliveri näha, kuid alati on tal olnud ka tuua Macleani klannile mõningaid teisi uudiseid, kuna kahe klanni vahel liikumine ei ole olnud alati just kõige kergem ja tihti on sellega kaasnenud riskid.
Bryce’i viimane külaskäik oli aga sellegipoolest seotud puhtalt igatsusest vana sõbra järele. Ta jõudis Macleanide juurde tegelikult juba mitu nädalat tagasi. Ilmselt veel ennegi, kui Oliver üldse Royce’iga kohtunud oli. Enne Campbellide juurde naasemist olevat Bryce’il veel sadamalinnas tegemist olnud. Mida täpselt, sellest ta tüdrukule ei rääkinud. Igatahes, Oliver teadis, et sõber on veel saarel.
Ööl, mil Oliver sai teada, et Royce peab abielluma tema vennaga, ratsutas mees sadamalinna ja otsis üles Bryce’i, kellel ta palus nii ruttu kui võimalik Campbellide juurde tagasi sõita. Oliver lubas Bryce’i juurde saata ühe väga kalli tüdruku nimega Royce, kellel palus silma peal hoida ja teha kindlaks, et tüdrukuga midagi ei juhtuks. Bryce, kellele Oliver oli justkui venna eest, kuulas sõbra mure ära ning tõepoolest sõitis nii kiiresti kui võimalik tagasi oma külla. Tal ei olnud vähimatki aimu, et tüdruk, kelle eest ta peab hakkama hoolt kandma, istub temaga samas paadis.
„Oleme kohal,“ rõõmustas mees. Royse’i ees oli üks suuremaid külasid, mida ta seni näinud oli. See ei olnudki enam küla, vaid seda oleks tüdruk ise juba linnaks kutsunud. Linna keskel oli suur kivist ehitis, mis kuulus ilmselt linna valitsejale. Lossiks seda veel päris nimetada ei saanud, kuid senistest ehitistest, mida tüdruk näinud oli, oli see kindlasti palju suurem. Ehitis ja selle oletatav sisemus tekitasid tüdrukus hirmu juba enne kui ta linna oli sisenenud.
YOU ARE READING
Rännak
RomanceErinevalt tavalisest noorukist, peab Lindsey MacGuire rändama oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval tagasi keskaega, kust on tegelikult pärit ka tema hing. On äärmiselt tähtis, et ta jätkaks elu, mis temata jääks elamata.
