Rännak

chapter 5

Lindsey ärkas keset ööd üles tohutu valuga, mille mõõgahoop talle põhjustanud oli. Kuid tundes enda all voodipinda ja otsaesisel märga rätikut, sai ta aru, et tema eest on hoolt kantud, mistõttu julges ta tagasi rahulikku unne suikuda.

Järgmisel hetkel silmi avades, istus tema kõrval voodijalutsis sama naisterahvas, keda ta eelmisel päeval viimase inimesena näinud oli. Naine märkas tüdruku avatud silmi ning hõikas ärevusega kuhugi kaugusesse: „Hugo, tule ruttu, ta on ärkvel!“

Keskealine mees ilmus selle võõra naise kõrvale ning koos vaatasid nad Lindseyt kui mingisugust imeasja.

„See ei ole võimalik,“ rõõmustas mees. „Kohe näha, et minu tütar! Võitleja!“

Lindsey avas suu, et küsida, kus ta viibib ja veelgi tähtsam – millal ta viibib. Võõras naine aga märkas tüdruku pingutust ning lausus õrnalt: „Puhka veel, Royse. Hiljem jõuad rääkida.“

Royse...

---

Pärastlõunal ärkas Lindsey uuesti üles. Seekord kedagi tema üle valvamas ei olnud. Kuna valu kõhus oli oluliselt väiksemaks muutunud, otsustas ta rohkem mitte voodis vedeleda. Vaja oli kiiremas korras teada,miks tüdruk keskaega saadetud oli.

Ta kõndis mõne ruutmeetrisest hurtsikust päevavalguse kätte ja nägi seal sedasama mitte enam nii võõrast naist.

„Vabandage,“ pöördus ta põllutöid tegeva naise poole. Naise näost oli näha pahameelt: „Royse! Miks sa juba üleval oled? Sa oled ju näost lumivalge! Tule tuppa tagasi, ma teen sulle midagi süüa... ja mille eest sa vabandust palud üldse? Kas sa lõhkusid ära midagi? Oi... kui vanamees sellest teada saab...“

„Ei, ei.. ma ei lõhkunud midagi.“

Naine rahunes. „No hea küll.“ Ta vaatas tüdrukut sügava kahtlusega. „Sinus on midagi muutunud..“ pomises ta omette ning kõndis tüdruku ees tuppa tagasi.

Lindsey võttis laua taga istet ja jälgis, kuidas naine süüa valmistab. „Kas ma saan kuidagi aidata?“ küsis tüdruk.

„Sina istu ja puhka. Me oleksime su äärepealt kaotanud! Ei ole vaja, et sa siin praegu ringi tantsiksid.“

Lindsey ootas vaikides edasi.

Naine keeras puust kulpi pajas ja avas taas oma suu. „Ära ole nüüd nii vaikne. Ega see, et sa liikuda saa, ei tähenda, et sa ei võiks emale rääkida, mis sinuga jälle ometi juhtus? Läksid tülli kellegagi? Või olid röövlid?“

Lindsey mõtles, kuid talle ei meenunud. Ta mäletas ainult hetke, mil ta mõõgahaavaga tammepuu all ärkas, kuid mis juhtus enne seda, oli talle teadmata. „Ma ei mäleta..“ ütles ta vaikselt.

Naine, kes oli end Lindsey emaks nimetanud, viskas supikulbi käest ja jäi pahaselt seisma. „Ei mäleta?! Ära tee sellist nalja. Hakka rääkima! Julged teha, julge tunnistada.“

Lindsey, kes oli uuest keskkonnast ja uuest karmist kõnelemisviisist ära ehmatatud, pidi siiski võtma julguse kokku, et öelda veelkord: „Ma tõepoolest ei tea, mis juhtus..“

„Mis tähendab, et ei tea ja ei mäleta?“ Naine muutus juba pisut murelikumaks. „Mind ikka mäletad?“

Tüdruk raputas õrnalt pead.

Naine ahastas ja istus vaikides toolile. Ta vaatas Lindsey poole ja lootis tüdruku silmadest mingisugustki infot välja lugeda. Kuid ei midagi. Tühjus. „Sa tõesti ei mäleta mind? Aga oma isa? Iseennast?“

Tüdruk vastas kõigele vaid pearaputusega.

„Kuidas sa siis teadsid üldse koduni kõndida, kui pea ei seleta enam? Ja miks sul peas ühtegi haava ei ole? Royse, ära mängi minuga..“