Avasin oma silmad. Hayden lamas mu kõrval.
Kelleks ta ennast peab? Pealegi miks ma ta toas olen?
"Mida perset ma siin toas teen?" Karjusin ja tõusin voodist püsti. Õnneks riided olid mul seljas. "Vasta!"
"Nimelt sind toodi siia uksetaha, eile öösel ning sa olid purutäis. Ma otsustasin su siia tuppa tuua ning tahtsin ise lahkuda, kuid sa kutsusid mu enda kõrvale magama." lausus ta ninakalt.
"PERVERT!" kiljatasin ja viskasin talle esimese asja, mis mu kätte sattus. Selleks oli padi, mille ta püüdis innukalt kinni.
Kuidas ta võib nii teha? Ja veel valetada ka?
Ta tõusis lõpuks voodist. "Rahu! Hayley, sa ei saa mind süüdistada hetkel milleski, kuna mul on senini riided seljas."
Ta viitas oma riietele.
Ta on alles debiilik. Ma saan ise ka aru, et me seda ei teinud, kuid ta võis muud teha.
Ta astus mulle lähemale, ilmselt lootes, et ma ütleks 'oi, Hayden. Loomulikult ma annan sulle andeks ja, et lähme magama tagasi'
Ma pole selline, kes sulaks ta ees.
Tagasin ühe sammu võrra. "Ma pean minema," lahkusin ta toast.
Mul on ta vastu tunded ju, miks ma temaga käitun siis nii..
. . .
Naeratasin õrnalt ja ulatasin Avelynile lahkumissoovi lehel, et ta selle ülemusele annaks.
"Mis siin toimub?" tuli Hayden järsku esikusse.
Ta juuksed olid sorakil.. Ta riided olid perfektsed.. Ta nägi välja nii võluv..
Ignoreerisin teda ning kallistasin Aveylini. Soovisin veel Avelynile edu ning lahkusin sellest majast, jättes Haydeni nagu lolli esikusse seisma.
Peale paari sekundit tundsin äkitselt oma käel kellegi haaret. See oli Hayden.
"Hayley, kuhu sa lähed?" küsis ta.
Vaatasin korraks mujale ning ohkasin. "Lahkun."
"Mismõttes lahkus?" küsis ta järgmiseks.
"Lahkun. Lahkun siit majast. Lahkun su elust." ütlesin.
"Hayley, aga sa ei saa ju lahkuda niisama? Sa ei tohi mulle nii teha. Sa ei tohi meile nii teha." lausus ta.
Mismõttes meile? Meid pole olemas..
"Aga kes oled sina, et mind keelata?" ägestusin.
"Ma olen poiss, kes on sinust nii kuradima sügavalt sisse võetud ning tahab sind endale ja on valmis kasvõi kogu maailma alistama." lausus ta kõrgendatul häälel.
Hayden Parker on minusse armunud?!
"Mis kuradima õigus on sul tulla ja solvata mind niimoodi? Seda ütled sa igaühele ja ettejuhtuvale tüdrukule, kuid jä-" laususin, kuid ta segas vahele.
"Ma ei valeta. Ning ma ei ütle seda kõigile. Sa oled see ainus ja eriline." sõnas ta.
Ma tahaks sind nii väga uskuda..
"Ole vait! Mulle aitab sinu valedest! Tead, mis teeb selle asja juures need asjad veel nõmedamaks või? Teebki see, et ma olen peaaegu terve oma kuradima neetud elu elanud valedes. Ning mingisuguse ülbiku ja ennasttäis lohhi pärast suri minu fucking ema. Minu kuradima ema suri, ning nüüd suren ka mina, kuna mul pole raha, et osta endale ravimeid. Suren ka kurat mina. JA KURAT KÕIGE ROHKEM TEEB HAIGET SEE, ET MA EI TEA MISSUGUNE AHV OLI SEE KES MINULE JA MINU EMALE NII TEGI. Ma VIHKAN seda värdjast elukat elulõpuni. Ta maksab veel oma teo eest! Ennem minu surma. Ja siis tuled sina ja luuletad mulle samuti igast PASKA kokku! Palun lihtsalt OLE VAIT! Ma vihkan ennast! Ma- ma- ma tahan S-surra!!!" Karjusin talle selle näkku. Mille tagajärjel ma nutma hakkasin.
"Hayley, ma-" hakkas ta ütlema, kuid ma tormasin ta kallistusse.
Ma vajan inimest, kes mind mõistaks ja toetaks..
"Hayden, vabandust ma pol-" eemaldusin varsti ta kallistusest.
"Sa ei pea vabandama. Seda oleks pidanud juba ammu tegema." tõmbas ta mu uuesti enda vastu.
Mille tulemusel me huuled kokku puutusid.
"Hayden. Ma pean minema," eemaldusin temast, peale suudlust.
"See suudlus siis ei tähendanud sulle mitte, kui midagi?" ohkas ta.
"Ei, see pole nii. Mul on haigus. Ja ma ei taha, et keegi kannataks." naeratasin ja asetasin oma käed ta põskedele. "Ma parem lähen. Nii on õigem."
"Hayley. Palun ära mine," ütles ta, ka tema silmi olid tekkinud pisarad.
"Hayden. Sul on Georgia. Lihtsalt unusta mind." pühkisin ta põselt pisara. Haarasin oma kohvri ning hakkasin mööda tänavat edasi kõndima.
Hayden ei järgnenudki mulle.
Ma olin ta igaveseks kaotanud..
---------------------------
Vabandan väga, et selle osaga nii kaua läks, kuid kool röövib selle aja, et kirjutada.
YOU ARE READING
Sina, sa rikkusid mu
Tínedžerská beletriaValge nagu lumi, punane nagu veri ja tumedate juustega, nagu eebenipuu. - kuid kas kõik ongi nii? Tüdruk ja poiss. Mis saab siis kui nad kohtuvad... uuesti?
