Sina, sa rikkusid mu

8. Hayley POV

Mu mõtetest käisid läbi pildid Haydenist. Mu armastusest, kellesse ma armusin nagu öeldakse esimesest silmapilgust.

Kogu see aeg, mil ma koomas olin kuulsin ma alati, kui Hayden käis minuga rääkimas. Ta hääl oli alati nendel hetkedel murdumas. Ta kartis mu pärast tohutult.

Üritasin ennast märku anda, et ma olen siin samas, tema kõrval.. Viimased korrad pole seda juhtunud. Ma olen alati tahtnud märku anda, et ma kuulen teda, kui ma pole suutnud.

Üritasin suruda ta kätt, mis ka õnnestus, sest ma kuulsin ta häält.

"Hayley, kui sa oled üleval siis palun ütle midagi."

Ta peab teadma, et ma tunnen ta kohal viibimist. Surusin jälle ta kätt, seekord natuke tugevamalt. Selle tagajärjel õnnestus mul avada silmad. Mu kõrval toolil istus Hayden.

Järsku tormas uksest sisse med-õde.

"Tere, Hayley Smith. On teiega kõik korras?" uuris ta.

"J-j-j-juua," kähisesin ning Hayden tormas mulle klaasi vett panema. Ta istus mu voodile ning tahtis mind joota, kuid ma haarasin tal't klaasi oma värisevate kätega. Siis ulatasin selle talle tagasi.

Hayden hakkas mulle midagi ütlema, kuid med-õde saatis ta palatist välja ning ise läks arsti kutsuma.. ilmselt.

Peale paari minutit, mis läksid aeglaselt astus palatisse sisse vanem meesterahvas. Ta näol helkis õrn naeratus, kuid silmadest varjus tohutut valu.

"Preili Smith. Med-õde kutsus mind. Mul on teile halbu uudiseid," lausus arst ning seisis voodi ette.

"Mis uudiseid?" olin segaduses, sest ma ei saanud aru, et millest jutt käib.

"On olemas üks haigus. See võis kanduda teile geenidega, kuid me ei oska hetkel midagi muud öelda. Raviga tuleb alustada niipea, kui saab!" ütles ta enesekindlalt.

"Mis haigus?" ei mõistnud ma. Ta näoilme muutus ning ta suunas oma pilgu maha. "Vähk?"

Ta noogutas mulle vastuseks.

Vähk.. See sama vähk mille tagajärjel mu ema suri. Minulgi pole seda raha kuskilt ju võtta. Seega mind tabab sama saatus. Nagu temagi.

Surm.

Arst lahkus palatist ning ma jäin ühte kohta vaatama. Milleks osutus aken, millele langesid vihmapiisad.

Tänane päev on nagu mingis Mehhiko seebikas. Kui saabub kurb sündmus, siis sajab vihma nagu oavarrest.

Et oleks rohkem dramaatilisem?

Mu silme ette ilmus järsku see päev, mil ma läksin Parkerite majja tööle. Siis, kui ma nägin Haydenit. Kellesse ma pööraselt ära armusin.

Ajasin ennast voodist püsti. Jalad võbisesid õrnalt, kuid väga see ei häirinud. Võtsin kapist oma riided ning panin need selga.

Otsustasin lahkuda haiglast. Mul pole raha.. Tänapäeval saadakse raha eest kõike, kuid ilma rahata pole midagi teha. Ma ei leia neid tuhandeid dollareid kuskilt.

Seisin Haydeni ukse taga. Olin kohe valmis sellele koputama. Nüüd oli talle aeg rääkida oma tunnetest.

Hakkasin koputama, kuid äkitselt kuulsin kellegi rääkimist.

Ma loll! Kelle rääkimist seal ikka on kuulda? Barack Obama või Haydeni?

"Ma olen idioot. Ma ei tohi temasse armuda. Lihtsalt ei tohi. Mu tüdruk on Georgia. Isa lööks mu maha. Ma pidin olema temaga ainult sõber ju!"
----------------------------
-justcallmemrshanna