Rännak

Ühel imeilusal Šotimaa väikesaarel, Island of Mull’il, elas kord noor, seiklusjanuline tütarlaps, Lindsey MacGuire. Tüdruk ei olnud veel viienegi, kui ta juba oma isa, Peter MacGuire’i, kannul kõndis ja nõudis, et viimane teda metsa jahile kaasa võtaks. Kui tavapärane isa oleks sellise hullumeelse mõtte peale võibolla et isegi pahaseks saanud, siis mitte Lindsey isa. Peter oli endale alati tahtnud poega, kuid pärast seda, kui Lindsey ema tütre sünnitamisel suri, vandus Peter, et ei abiellu enam mitte ühegi teise naisega. Seega jäi tema tütar Lindsey talle ainseks lapseks ja oli talle justkui ka poja eest, kellele ta õpetaski pigem mehiseid tarkusi.

Naiselikku kätt sai Lindsey tunda oma hoidja ja sõbra, Margarethi juures. Aga kuna Margareth lasi uljaspäisel tüdrukul enamasti oma rada ajada ja suunas teda tegelema sellega, mida süda vajab, siis kasvaski Lindseyst iseseisev, sõjakas, kuid sellele vaatamata südamlik noor neiu.

Lindsey iseseisvusele andis tõuke ka asjaolu, et saarel, kus nad elasid, ei olnud ei põhi-ega keskkooli. Seega alates ajast, mil ta sai üksteist, pidi ta sõitma igal esmaspäeval mandrile Obani keskkooli, kus ta elas kohalikus hostelis. Kool kestis Lindsey õnneks tavapärase viie päeva asemel neli. Tüdruk ootas viimset kui üht neljapäeva, et saaks tagasi koju sõita. Mitte et ta üksi toime ei oleks tulnud, vaid talle lihtsalt ei meeldinud „mandriinimesed” – nii kutsus ta neid ise.

Mandriinimesed olid külmad, kalgid, hoolimatud ja mis veel Lindseyt kõige enam häiris – nad olid nii üleni materiaalsed. Lindseyle oli aga õpetatud, et mitte ükski inimene ei vaja eluks rohkem, kui tal eluks vaja läheb. Ja kui häda käes, on kõik vajalik võimalik teha oma kätega. Lindsey ei omanud ei mobiiltelefoni, sülearvutit, mp3’e ega muid elektroonilisi meelt lahutavaid esemeid. Ainsad esemed, mis Lindsey meelt lahutasid, olid raamatud. Ta võis päevade kaupa istuda raamatukogus ja lugeda. Enim huvitas teda ajalugu. Talle läks korda, kuidas inimesed vanasti elasid ja kuidas nad said hakkama ilma oma elektroonikata. Tema suurim soov oli päriselt näha, kuidas see kõik ikkagi toimis. Ta oli kindel, et tema saaks selles maailmas hakkama ka praegu, hoolimata sellest, et ta on kõik oma elupäevad elanud 21. sajandis.

Kui tüdruk jõudis keskkooli, hakkas ta aina harvem kodus käima. Ta oleks heameelega ikka ja jälle iga neljapäev koju jooksnud, kuid koolitööd oli palju ja kuna Lindsey oli kergelt öeldes perfektsionist, siis ohverdas ta oma vabad päevad õppimisele. Kodus olles proovis Lindsey oma isaga aega veeta nii palju kui sai. Kuid kuna neid nädalavahetusi viimasel ajal järjest harvemaks jäi, tekkisid tal endal kohutavad süümepiinad. Kuid ta lohutas end sellega, et jäänud oli veel kolm aastat ja pärast kooli lõpetamist võib ta rahus tagasi minna oma saarele ja veeta oma ülejäänud vaba aja kasvõi elupäevade lõpuni koos isaga.

Kahjuks reaalsuses see nii aga ei olnud. 24. märtsi hommikul toodi Lindsey hostelituppa kiri. See oli Margarethilt, kes palus, et tüdruk kiiresti koju sõidaks. Rohkem ei olnud öeldud midagi.

Lindsey, kes oli kirjast ehmatatud, pakkis kiiresti oma asjad ja sõitis kodupoole. Koduteel olles, tahtis Lindsey põgeneda. Ta tundis, et midagi on väga valesti ja ta teadis, et ei suuda uudist mõistlikult vastu võtta. Siiski lootis ta parimat.

Koju jõudes vaatas ta ringi, kuid ei leidnud kedagi. Ta läks külapeale ja küsis inimestelt, keda kohtas, kas keegi on Margarethi näinud. Kuna külas tundsid kõik kõiki, ei julgenud ta oma isa kohta midagi küsida. Ta kartis vastust.

Üks hallipäine vanamees kõigest sadakond meetrit eemal Lindsey kodust, teadis rääkida, et ta olla Margarethi kiriku suunas liikumas näinud. Jällegi kord tekitas see tüdrukus hirmu, kuna ta ei mäletanud päeva, mil oleks oma hoidjat kirikusse minemas näinud. Ta ei käinud seal kunagi.

Siiski võttis ta vanameest kuulda ja jooksis kiriku poole. Kirikuukse vahelt sisse piiludes nägi ta altari ees üleni musta riietatud naist. Naine seisis tema poole seljaga. Lindsey tuli vaikselt uksest sisse ja kõndis hirmust värisedes naise suunas.

„Margareth?” pöördus tüdruk naise poole.

Naine pööras ringi. Tema nägu näis väsimusest kurnatud ja silmad olid nutmisest punakaks värvunud. Lindsey ei vajanud sõnu. Pisarad hakkasid voolama ka mööda tema põski. Margareth tõmbas tüdruku kõvasti oma haardesse ning lausus sosinal: „Kõik saab veel korda, ma luban sulle. Kõik saab korda.”

Lindsey MacGuire, kes oli kõigest kuuteistkümnene, jäi sel päeval orvuks. Tema isa, kes muidu hoidis eemale kõikvõimalikest elektroonilistest vahenditest nagu tema tütargi, läks sel päeval elektrikapi juurde lühist uurima ning sai sealt löögi, mis sai talle saatuslikuks.

Lindsey istus mitu nädalat oma toas suletud ukse taga ja nuttis hüsteeriliselt. See oli aeg, mil ta tõsiselt vihkas oma elu ja vandus, et rändab kuhugi, kus tema jaoks on rohi rohelisem. Rändab aega, kus elu ilma elektrita on samuti elu!