Mr. Cameron Dallas and I

24

Ausaaaaalt? Nagu päriselt? Mul sai sellel raamatul täis 11k ning see on hämmastav. Ma olen üllatunud ning ma ei suuda seda oma sõnadegagi kirjeldada. Kuid võin vaid seda öelda, et olen VÄGA õnnelik!

Okei, aga nüüd uus osa! :)

Armastusega,

-LauraWizzle

"Lys -" hakkas Cameron ütlema, kuid ma segasin ta lausesse kohe automaatselt sisse.

"Sa ei kutsu mind niimoodi. Sinule ma olen ainult Lysbeth." Ütlesin talle kurjalt.

"Vabandust, ma ei tahtnud ju -" hakkas Cameron ütlema, kuid siis ma segasin uuesti talle vahele.

Miks ma segasin talle teist korda vahele, kuna ma ei soovinud temaga rääkida. Kas see tobe mets oligi minu saatus? Miks? Miks ma pean siin olema? Kui ma peaksin hoopis tuuril olema või kusagile mujal. Ma peaksin hoopis kodus olema. Kodus. Oma kodus.

"Ära vabanda vaid lase minust lahti ning lase mul tuppa minna." Ütlesin talle vaid.

Põhjus miks ma ei taha miks mind Lys'iks kutsutakse on see, et mind kutsus nii minu vana hea sõbranna kes suri juba 3 aastat tagasi ning tema kutsus mind nii. Ja kui ma kuuleks kui keegi mind nii kutsuks siis see haavaks mu südant. See murraks mu.. lõplikult.

Cameron oli kohkunud ning lasi must lahti olles ise suhteliselt piinlikus olukorras sellepärast. Kuid las ta ollagi piinlikus olukorras. Siis äkki lõpetaks minu manipuleerimise.

Liikusin otsejoones majja jättes Cameroni sinna nõutult seisma. Jah, just ma jätsin Cameroni üksi sinna maja ette oma tegude üle järgi mõtlema. Ma ei saa Cameroni hukka mõista, kuna tema on mind aidanud. Kuid siiski ta jätkab oma lähenemis katseid minu vastu.

Jõudsin majja sisse ning istusin sinna tugitoolile või noh mitte isegi tugitoolile vaid maha põrandale ja panin pea põlvedele ning tõmbasin end kerra.. lootes, et see hull aeg saaks juba läbi.

Ja mul pole enam mingit tahtmist Cameroniga kusagile minna ja ta seltskonnaga samuti. Ma tahan lihtsalt koju minna ja seda ma teengi... kui siit minema saan.

Kuulsin samme majja ning tundsin, et Cameron jõllitas mind oma silmadega kuigi ma ei näinud seda aga ma tundsin seda ning see oli ütlemata halbtunne. Kõik mida Cameron minuga teinud on ning tema nägemine ajab mind marru.

"Vabandust, Lysbeth, kuid ma kahjuks ei saa sulle seda ütlemata jätta." Ütles Cameron ning ma tundsin kuidas ta mu kõrvale istus ning ootas lubamult, et ta saaks minuga rääkida.

Mul polnud ühtki soovi temaga rääkida, kuid ma siiski mõtlesin sellele, et mis tal ikka öelda on? Kuulan inimese jutu ära ega ta sellega mind ju kuidagi haavata ei saa eks.

"Mida sa tahad siis mulle öelda." Ütlesin talle juba maha rahunedes ja pea põlvedelt tõstes ning talle otsa vaadates.

Cameroni pilk maandus mulle ning siis tagasi põrandale mille käigus hakkas ta närviliselt oma sõrmi mudima.

"Lysbeth, kuidas sulle seda öelda. Ma mõtlesin sellepeale, et kui ma sinuga aus ei ole siis ma ei võida sellest midagi.. isegi sinu sõprust minu vastu," ütles Cameron ning ohkas ja jätkas "ühesõnaga jah ma tunnistan üles, et ma tõin meelega meid siia metsa ning ja ma oskan tagasi minna, kuna ma tean seda metsa nagu oma viite sõrme. Anna andeks!" Ütles nüüd Cameron ning minu süda hakkas järjest kiiremini puperdama.

Mida ta just ütles? Ta väitis seda, et ta tõi mu meelega siia? Ilge... Deemond.

"Mida?" Küsisin järgmine hetk vihasemalt kui kunagi varem.