Mr. Cameron Dallas and I

21

Hei uuesti kõigile ! :) 

Ma pole ammu uut osa kirjutanud, kuna pole selle jaoks aega leidnud, kuid nüüd olen ma tagasi, et anda enast parim, ning ma teen siis väikse promo ka nimelt minge vaadake kontot nimega JustCallMeMrsHanna :) ma oleks vägagi tänulik kui seda teeksite :)

Kindlasti kuulake seda lugu mille ma lisasin sinna üles see on Calvin Harris - This Is What You Came For (official video) feat.Rihanna.

Aga alustame osaga ! :)

-Armastusega, Laura 

Seest nägi see välja vägagi vana maja, mulle tundus, et selles majas pole enam elanud juba mitu aastat. Selles majas oli kõhe, kuid ma olin  siin majas vaid sellepärast, et Cameron oli siin. Temal oli vaid kangelaslik nägu ees ning uuris tuba kas keegi elab siin. Kes siin elada saab? Noh ta võib leida veel mingi surnud inimese siit kusagilt aga elavat inimest ta siit ei leia.

"Kuule Cameron, meil ei ole siin midagi enam teha." ütlesin nüüd lõpuks Cmeronile kes otse mu ees seisis.

"On, me ööbime täna siin." ütles nüüd Cameron kindlalt mille peale mul vajus suu lahti.

"Oota sa ise ka kuulsid hetkel mida sa ütlesid? Me peame hetkel abi otsima endale, mitte siin vanas mahajäetud majas rahulikult istuma." ütlesin nüüd kurjalt.

"Eks sa ise tead mida teed, kuid mina jään siia ja hommikul lähen alles abi otsima palegi täna ei näe enam midagi väljas ja pime on." ütles nüüd Cameron tõsiselt.

Urisesin õrnalt ning panin käed rusiksse ja liikusin ukse poole ja astusin välja ning õues oli ilm tõesti kohutav, kuid otsustasin siiski mitte alla anda ja minna edasi. Tundsin lõpuks haaret enda randmel ning võpatasin.

"Ega sa sellise ilmaga kaugele ei jõua, palun ära ole nii põikpäine ning tule tuppa tagasi ja homme otsime abi, Lysbeth." ütles Cameron, tema hoolitsev hääl pani mind külmavärinaid taluma, ning see oli mõnesmõttes rahustav.

Cameron pööras mind tema poole tagasi ning lõpuks nägin natukene Cameroni ideaalseid näojooni, kuid mitte nii hästi, kuid ma olin õnnelik, et ta peatas mu, kuna vahest on vaja kdagikes mind ohjeldaks, ning Cameron pani oma võlunipid õigel ajal tööle.

"Olgu, kuid homme hommikul alustame neid otsinguid ja ei mingit veiderdamist." ütlesin nüüd vägagi tõsiselt.

"Jah, rahune maha nüüd ja lõdvestu." ütles Cameron vaid muiates ning mind tuppa lükates.

-

Endiselt pidime magama ühes voodis ning kindlasti oli kell mingi 2 või 3 öösel, ja ma värisesin, kuna mul oli külm ja mu enesetunne oli halb tundub, et ma haigestusin, ning see pole heamärk kui ma tahan homme abi otsima minna. Lõdisesin ja nihelesin, kuna ei leidnud nurka kuidas olla.

"Lysbeth, sa lõdised ja niheled siin voodis lisaks sellele sa teed seda juba 10 korda 20 minuti jooksul. Tule mull lähemale nii saame mõlemad sooja eriti sina." ütles lõpuks Cameron.

"Ei." ütlesin selgelt ja lühidalt, kuid ma igatsesin soojust ja mul oli tohutult külm.

"Oh, sind põikpäiset Härjapõlvlast." ütles Cameron ohates ja muiates ning lähenes mulle tagant poolt ning langetas oma mehise käe mu taljele mis sundis mind tema poole pöörama.

Cameron vaid muigas sellepeale ning ma nügisin teda õrnalt ribidessse mängides solvunut mille peale Cameron uuesti muigas. Tundsin, et vajan praegu lähedust ning läksin tormakalt Cameroni hardesse, ning seal oli soojus mida ajasin ning uni kippus silma samuti ja seal haardes oli hea nng turvaline olla.

Lysbeth, kas sa ole hull? Mis juttu sa meile ajad? Lolliks läksid või? Tema rikkus su elu alates koolist ning sina nüüd ütld, et tema juures on hea ja turvaline olla? Lolliks läksid või?