22

1.1K 115 14
                                    

Hei, kõigile ! :)

Esmalt tahan tänada 8k vaatamise eest, kuna see on magic 😘😻 suur aitäh teile kes mind endiselt jälgivad ning toetavad mind kui ma seda raamatut kirjutan jne. Ma loodan, et teile endiselt meeldib see raamat ;)

Armastusega, LauraWizzle 👼🏼💁🏼 aka L.W

***

Tundsin päikest enda peakohal ning see sundis mind silmi avama, kuid enne kui ma aru saingi vaatas mulle vastu kohe Cameroni nägu ning ma ehmusin.

"Rahu, kõik on korras!" Ütles Cameron mulle õrnalt käe suu ette pannes.

Kõik korras? Kindel või? Ma olen hetkel Cameroni kõrval kaisus.. on see normaalne?

"Kõik ei ole ju korras ning mida paganat ma sinu kõrval teen?" Küsisin ärritunult.

Cameron vaid muigas.

"Nii, et sa ei mäleta eilsest mitte midagi?" Küsis, Cameron muigega.

Oot mis eilsest? Kas me... OI EI KAS ME MAGASIME?

"Oot.. kas meie vahel oli MIDAGI?" Küsisin paaniliselt või isegi karjudes.

"Ei tobu.. veel, kuid sul hakkas külm ning siis tulid minu voodisse ning ma tulin sulle lähemale kuna sul oli külm." Ütles Cameron nüüd peaaegu uhke olles oma vapruse üle.

Eriline tainaaju. Ja mina olin nii meeleheitel, et lasin tal võtta enda ümber kinni ja veel kaissu võtta? Mis ta endast arvab? Et ta on mingi jumal või? Aina hullemaks läheb.

Eemaldusin nüüd sealt voodist või kui seda saab voodiks nimetada.. õnneks olid mul kõik riided seljas, ning kergenduse judin käis minust läbi. Olin õnnelik, et Cameron ei teinud mulle midagi, sest tavaliselt sellised ülbikud ja ennasttäis olendid on sellised.

"Ma arvan, et peaksime abi otsima." Ütlesin nüüd natukene kõvemini rääkides, et Cameron kuuleks.

"Nii vara? Kuule magame veel natukene.. pealegi meiega ei saa siin midagi juhtuda." Ütles nüüd Cameron peaaegu, et vingudes.

Pööritasin silmi, need tüüpilised poisid ikka. Nagu 5 aastased naised saavad isegi paremini hakkama ning ei vingu iga asja üle. Tundub, et seekord oli Cameron täiesti läbi, kuid kindel see, et ma ei lähe uuesti ta kõrvale vaid lähen abi otsima, kuna seda kiiremini saame siit põrgust välja. Väljusin majast.

* Cameroni POV *

"Nii vara? Kuule magame veel natukene.. pealegi meiega ei saa siin midagi juhtuda." Ütlesin nüüd peaaegu, et vingudes ning samal ajal Lysbethile otsa vaadates.

Lysbeth vaid pööritas sellepeale silmi. Tundub, et ta mõtles minust vägagi halvasti, kuid ma olin tõsiselt väsinud ning Lysbeth võiks mõnikord ka vabamalt võtta. Ühel hetkel vajusid mu silmad lihtsalt kinni ning ma ei näinud peale pimeduse midagi.

***

Haigutasin. Avasin õrnalt oma silmad ning viisin kähku pilgu enda kõrvale aga seal polnud kedagi.. siis tõusin juba kiiremini püsti, ning mõtlesin kui kaua ma huvitav magasin ning mitu tundi Lysbeth juba ära on olnud.

Kurat, Cameron see oli kõik sinu süü. Sina pidid vastutama tema eest! Kuid kas sa tegid seda? Ei, nüüd on tulemus käes. -ütles üdini kuri aju mulle.

Olin murest murtud ning panin end kähku riidesse ja väljusin majast Lysbethi otsima.

* Lysbethi POV *

Olin juba 30 minutit siin augus vist istunud jah, mitte augus vaid mu jalg on kinni ning ma ei saa seda välja ning kui ma hakkan tirima tunnen ma jalas suurt valu ning mu jalga on peaaegu, et võimatu tirida välja, see on kusagile kinni jäänud.

Vaatasin ringi ning ümberringi oli lihtsalt mets ei ühtegi hingelist, see pani mind muretsema, kuna kui pole siin läheduses kedagi siis ma surengi siia metsa ära igaveseks. Kes mind siia päästma tuleb? Keegi ei arvagi üldse,et keegi just siin metsas kinni on.

Minu elul on lõpp, kuid eks meil ei jää muud üle kui oodata.

Mul oli külm, kuna ma olin seal murul pikali nüüd maas, kuna istudes oli mul jalg valus ning see valu oli kannatamatu.  Oigasin.

PS- Siirad vabandused, kuid jutt on ebaloogiline või jap siis ärge pahandage, kuna kirjutasin osa suhteliselt välise olekuga.. pooleldi uimas (väsind) olin.

Mr. Cameron Dallas and IWhere stories live. Discover now