Torutasin hetkeks huuli ja mõtlesin, seejärel avasin suu:"Teate, ma parem lähen ära. Ma ei taha teile jama kaela tuua ja tegelikult oli Elenal õigus, kui ta ütles, et teil pole ju isiklikult Tomi peale põhjust pahane olla."
Logan ohkas valjult.
"Ära hakka peale, me peame niikuinii temaga tegemist tegema, sest Elena ilmselt tõttab mõtlemata tema juurde. Ta on küll tugev tüdruk, aga ikkagi.."
"Jah, aga..."
"Ja meil on sind ka vaja. See pole mingi tüli. Ausalt ära hakka lihtsalt praegu uuesti selle teemaga."
Noogutasin, nad olid niigi endast väljas ja ma ei tahtnud olukorda hullemaks teha. Jälgisin lihtsalt poste tegemisi, kuigi mõtlesin oma mõtteid.
Tõtt-öelda olin ma Elena pärast kohutavalt mures. Ma küll ei tundnud teda kaua ja ta oli selle ajaga vähemalt päris tugeva ja mõjuvõimsa tütarlapse mulje jätnud, kuid vihahoos teeb igaüks meist rumalusi.
Mina kartsin Tomi. Ta oli meeletult tugev, pluss tema uuesti nägemine tõi igasuguseid mälestusi ja mõtteid meelde, mida üritasin päris tükk aega oma peast välja saada või sootuks unustada. Ta oli olnud minu suur armastus ja selleks ta ka ilmselt jääb. Tom tegi mulle küll haiget, kuid...
"Proovime uuesti ta telefoni?" küsis Hunter. Oli näha ,et neil on ideed otsas, mida teha.
"Ta ju viskas katki," kommenteeris Logan.
"Jah, aga on võimalus, et ta lülitas selle niisama välja?"
Logan isegi naeratas korraks. "Mõtle nüüd palun, kui tihti ta on seda niisamavälja lülitanud ja kui palju puruks visanud?"
Jälgisin pingsalt Hunterit, ta vist päriselt mõtles selle peale. Lõpuks noogutas. "Sul on õigus, jah."
"Aga Bea, kuule," pöördus Logan minu poole. Suunasin oma pilgu tema poole nüüd. "Kas sa ei tea, kus Tom elab?"
"Tean, aga ta on ära kolinud. Ta vahetab peale iga tüdrukuga nii tegemist elukohta. Just in case."
"Mida tal karta on," turtsatas Logan.
"Äkki seda, et ilmub mõni veel Elena-sugune, kes on päris tugev ja kättemaksuhimuline? Muidugi Tom ilmselt võidaks teda, kuid see ei käiks lihtsalt."
"Türa, paku ise siis midagi välja," käratas Logan sõbrale.
Ausalt öeldes ei tulnud mul endalgi ühtegi head ideed, mis meid natukenegi aidanud oleks.
Istusimegi lihtsalt köögis, igaüks eraldi mööblieseme peal: mina tooli, Logan tabureti ja Hunter köögilaua peal. Mul oli miskipärast koguaeg tunne, nagu Elena astuks iga hetk üksest sisse, kuid teadsin tegelikult, et nii lihtsalt need asjad küll ei käi.
"Kas me siis nii lihtsalt ootamegi? Et midagi juhtuks? Tom ise siia tuleks või et Elena endast ise märku annaks?" küsisin lõpuks, kui ei pidanud enam pingelisele vaikusele vastu.
"Põhimõtteliselt, meie käed on siinkohal seotud. Meil lihtsalt pole midagi, mida teha."
"Ou, aga kuidas oleks, kui kutsuks Liami siia?" pakkus Hunter.
"Me ei hakka praegu lihtsalt jooma ja pokkerit mängima, lollakas oled või?"
Vaatasin poisi poole, kes silmi pööritas. "Mitte selleks. Tema sai omale telepaatilise võime ju."
"...ehk siis sa tahaksid, et ta saadaks Elenale mingi sõnumi või asja, et kus ta on?"
"Selline idee mul tekkis jaa," kõlas vastus.
