Tüdrukud tulid kõrvuti trepist alla, rääkides samal ajal millestki juttu ja seejärel koos südamest naerdes. Tavaliselt on Elena selline kõva, kalgi südamega. Okei, see on naljakas, meil pole südant enam. Igatahes tavaliselt ei ole ta kellegi vastu viisakas, lahke või hea. Ilmselt on see vaid üks mööduv hetk.
Nad suundusid tavasi elutoa poole, võtsid lähestikku asuvatel tumbadel istet. Elena saatis mulle ja Hunterile tüüpilise, külma pilgu, mis oli üsna elenalik.
"Te saate nüüd hästi läbi?" uuris Hunter, pilku kordagi telekalt tõstmata. Keerasin volüümi maha, sest mind ennastki huvitas, miks nad nüüd järsku nii sõbralikud on üksteise vastu.
"Piisavalt," muigas Elena ja ei teinud meist väljagi.
"Tavaliselt sa vihkad inimesi," söandasin mina nüüd lõpuks sõna sekka öelda.
"Vihkangi," kinnitas tüdruk mu sõnu.
"No see pole tavaline Elena, ma olen isegi natuke mures," tõdes Hunter.
"Ega Bea eriti inimene ka pole, vaid ta on üks meie seast."
"Aga mind ja Hunterit sa vihkad ju suht," kortsutasin kulmu ja keerasin teleka sootuks kinni. Mõlemad tüdrukud pöörasid oma näod minu poole.
"Äkki sellepärast, et sa oled meessoost?" pakkus ta õlgu kehitades.
"Nalja teed või," irvitas Hunter. "Sulle meeldivad mehed, suht kõik."
Ta pööritas silmi. "Äkki teie ei meeldi sellepärast, et te olete koledad?"
Kergitasin kulme ja teesklesin, et mossitan. Piilusin silmanurgast sõbra poole, kes toimetas peaaegu samamoodi.
"Mängime pokkerit," alustas Elena vähe aja pärast.
"Ma ei kuulnud võlusõna," kiusasin.
"Mine vittu," ütles tüdruk mulle otse välja ja tõusis püsti. "Ma lähen toon kohvri."
Kuna mul niikunii midagi targemat teha ei olnud, otsustasin mängu minna. Tegelikult oleks võinud minna omale mingi naise võtta, kuid ma ei viitsinud. Ma vist hakkasin vanaks jääma. Njah, jällegi naljakas, ma ei jää kunagi vanaks.
Bea tegi elutoas oleva suure laua meie tühjadest õllepurkidest tühjaks.
"Kuhu ma need panna võin?"
"Viska maha," kehitasin õlgu ja jälgisin tüdruku tagumikku. Vaatasin hetkeks Hunteri poole, kes samuti seda jõllitas. Ta noogutas mulle arusaavalt ja ma pöörasin oma pilgu tagasi.
Elena tuli uute purkidega tuppa ja nägi, millega me tegelesime. Ta ohkas valjult.
"Te, kutid, olete ikka haledad."
"Ise on süüdi, et tal nii suur perse on," vabandas end Hunter. Bea tundis end puudutatuna ja tõmbas oma dressipluusi allapoole, lootes, et see katab tema tagumikku. Minu arust polnud tal midagi muretseda, Elena oli see, kes paljalt ringi käis.
"Te näete arvutist ka selliseid asju tasuta, muideks," lisas Elena. "Ja seda ilma, et ei mina ega Bea end kehvasti tunneks sellepärast."
Tegime Hunteriga silmad suureks. "Sa ise käid ilma riieteta mingi paljalt ju. Meelega õrritad meid ja nüüd õiendad."
"Mängime nüüd," ignoreeris mu väidet tüdruk.
Avasime kõik purgid ja võtsime kaardid kätte. Lükkasin väikese hulga žetoone keskele ja jäin Elena silma vaatama. Üritasin võimalikult palju silmadega edasi anda, et mul läheb jube kehvasti, kuigi tegelt läheb päris hästi.
