Ma jooksin uuesti kontoritoa poole, kuhu olin paar minutit tagasi Bea jätnud. Hääl tundus sealt tulevat. Hunter ja Logan püsisid mul kannul.
Avasin ukse.
"Tom," pomisesin tasa ja vaatasin kord meest, kord hirmust kanget tüdrukut, kes oli end seljaga vastu noa nurka surunud ja maha kükitanud, kätega nägu kaitstes.
"Tere, kallis," irvitas Tom ja pööras end nüüd minu poole. "Nii tore sind jälle näha peale nii paljusid ja pikki aastaid."
"Jäta naljad," kutsusin teda korrale. "Mida sa tahad siit?"
"Mis mõttes 'mida ma tahan'? Sina ja see tibuke seal kuulute mulle."
Tõin kuuldavale naeru, see oli tõesti naeruväärne. "Kuidas palun? Sulle?"
"Jah, mulle. Kellele siis? Mina ju teid muutsin endasugusteks, te võlgnete mulle oma elu."
"Sa suht juba võtsid neilt elu ära," sekkus Logan. "Elena pole eluski enam ja Bea varsti ka mitte."
"Kes see ninatark sul seal selja taga on?" küsis Tom minult ja astus mulle lähemale. Meie nägusid lahutas umbes kümme sentimeetrit, võib-olla paar rohkem.
Ma ei söandanudki vastata. See ei olnud tema asi.
"Ma küsisin, kes see sul seal on? Sa vastad mulle, saad aru," hoiatas mees ja võttis mul tugevalt käest kinni, surudes sõrmi iga hinna eest kokku, tekitades sellega mulle kergelt valu, kuid suutsin selle maha suruda. "Kas see on su mingi uus seksisemu? Tema pärast läksidki minu juurest ära?"
Ta oli täiesti peast põrunud. "Mis sinu juurest ära? Sa ise sõna otseses mõttes viskasid mu minema," vastasin ja raputasin kätt, et tema haardest vabaneda.
"Sa oled tugevaks muutunud," kostis Tom.
Piidlesin teda pealaest jalatallani oma pilguga. "Sa oled vanaks jäänud."
Ta naeris selle peale. See naer tõi nii paljusid mälestusi meelde, mida olin ajapikku vihkama õppinud.
"Mida sa tahad siit?" kordasin uuesti oma küsimust.
"Ma ütlesin juba, mul on vaja sind ja seda seal nurgas."
"Bead?"
"Õigus, jah, Bea on tolle nimi," ta vaatas nüüd Bea poole. "Mis te talle teinud olete, et ta seal nurgas niimoodi kükitab?"
"Jah, muidugi, meie siin Logani ja Hunteriga peksame teda, kasutame teda ära ja mida iganes veel, eksole," pööritasin silmi.
"Milleks sul.. mind ja... Elenat nagu... vaja on?" pomises Bea nurgast lõpuks. Ta häälest oli aru saada, et ta hoiab nuttu kinni.
"Mul on sind ja seda tibukest siin," katsus Tom mu lõuga oma suurte end pehmete sõrmedega," ühes võitluses vaja."
"Kelle vastu?" küsisin.
"See ei puutu eriti sinusse."
"Me ei tule muidu kuhugi," sõnasin otsustavalt.
"Elena, mida sa..." kostis Hunter vaikselt mu selja tagant.
"Kas sa tõesti kaalud minekut?" lisas Logan.
"Bea, tule siia. Tule ära sealt nurgast, sa ei ole mingi koer," ütlesin täiesti teistsuguse tooniga kui muidu.
Tüdruk kahtles selles. Ta vaatas Tomile kartlikult otsa ja hakkas end vaikselt vastu seina püsti tõstma.
"Tule-tule," sõnasin julgustavalt ja vaatasin Tomile otsa. "Ta ei puutu sind sõrmeotsagagi."
