Liikusin aeglaste ja arglike sammudega kööki, kust oli kuulda kuttide jutukõminat. Vahel isegi mürisevat naeru. Ilmusin ukselävele ja seisatasin, Logan ja Hunter keerasid oma pilgud minu poole ja jäid hetke pealt vait.
"Kas ma segan?" küsisin tasa ja vaatasin kord ühele, siis teisele silma.
Kutid naeratasid. "Ei, tule-tule. Tahad õlut?"
"Ma tegelikult..." hakkasin lausuma, kuigi mul polnud õrna aimugi, kas sellest on okei rääkida ja kuidas seda üldse öelda. "Ma tahaks midagi muud."
Logan vilistas ja muigas seejärel, vaadates mind pealaest jalatallani. Mu süda hakkas aina kiiremini taguma, pea käis ka kergelt ringi. Nad said minust valesti aru.
"Ta ei mõtle seda, türapea," viskas Hunter sõpra tühja õllepurgiga ja pööras seejärel pilgu uuesti minu poole.
Logan ei paistnud aru saavat.
"Lähme otsime sulle siis kellegi, kelle verd saada, jah?" küsis Hunter ja ma noogutasin selle peale vaikselt. Kutt tõusis püsti ja liikus minu kõrvalt välja.
"Tule kaasa siis, noh," kutsus kutt sõbralikult ja ma järgnesin talle kuulekalt. Suundusime treppidest alla mingite uste poole, mis tundusid olevat keldri omad. Õhus oli tunda põlemise lõhna.
Kui Hunter uksed avas, seisis seal Elena mingi põleva hunniku juures ja vaatas seda naelutatud pilguga. Ta ei liigutanud, nagu oleks temasse mingi vaim pugenud sisse.
"Elena, mis sa teed siin?" kõnetas Hunter tütarlast.
Ta keeras ringi ja vaatas meie poole, silmades lõõmavad leegid, ta tundus vihane.
"Mida te otsite siit? Kas ma ei saa nüüd siin majas rahulikult ka olla enam?"
"Bea on näljane," vastas Hunter talle.
"Minge jahile siis," sõnas Elena ja keeras meile uuesti selja.
"Ta ei oska veel jahtida."
"Mind on natuke... nagu õpetatud tegelikult," laususin vaikselt. Ma ei julgenud üldse kõvasti midagi välja öelda, kartsin neid pahandada. Minus oli ka hirm, et äkki ma teen midagi valesti ja nad põletavad minugi ära või piinavad mind. Võdistasin õlgu.
"Kas sulle metsloomad ka sobivad või ainult inimesed?" küsis Elena, pead kordagi minu poole pööramast.
"Kõik on okei, ma lihtsalt natuke tahaks..." rääkisin tasa ja neelatasin.
Elena ohkas ja raputas vaikselt pead. "Mine vii oma näljane naine välja siis, Hunter."
"Ma lükkan su tulle, kui sa vait ei jää," ähvardas kutt minu kõrvalt.
"Palun," ütlesin vaikselt. "Lähme välja. Ma ei taha tüli tekitada."
Hunter hakkas tagasi ukse poole liikuma. Järgnesin talle rutakal sammul ja enne lahkumist pomisesin midagi vabanduse taolist, mida hiljem kahetsema hakkasin. Seda polnud ilmselt kuuldagi.
Kui olime lõpuks maja ette jõudnud, vaatas kutt mu poole nagu ootaks midagi. Täpsemalt öeldes, ta vaatas mulle otse silma. Ma üritasin ise vahepeal eemale vaadata, sest see tekitas minus väga ebamugava tunde.
"Mida?" pärisin viimaks, kui ta oma jõllitamist järele ei jätnud.
"Noh, miks sa oma haistmismeelt ei kasuta ja mõnda kitse juba ei jälita?"
Mul oli vist midagi viga, sest ma ei haistnud ühtegi looma enda läheduses. Või oli asi lihtsalt selles, et ma polnud varem loomaverd joonud.
"Ma... ma ei..." suutsin vaid kogeleda.
