Tulemõõk

Africus

„Kopp-kopp," naeratas Siimon sisse astudes. Tormist oli möödunud juba mitu päeva, mis olid mõlema Taltsutaja jaoks omaette taastudes möödunud.

Lassy tõusis voodi peal istuli: „Hei! Oled elus?"

Noormees noogutas: „Täitsa elus, tänu sinule."

„Tänu Tarlale, mina ainult soojendasin su üles."

„Jah, kuid tuleb välja, et mitte-jäätükk-olemine on üsna tähtis elu osa. Seega: aitäh!" lausus Siimon voodi servale istudes. „Kuidas su selg on?"

„Mulle öeldi, et kui me kohale jõuame, peaks ma olema võimeline korralikult kõndima ja ratsutama," vastas tüdruk mornilt, „ma ei tea, kuidas ma lahingus niimoodi hakkama saan."

„Tee hästi õudne nägu pähe, võibolla õnnestub Must Oda ära hirmutada!" pakkus Veetaltsutaja naljatades.

Lassy vastas talle sapise naeratusega: „Ega vist muud üle jää, nad naeravad mu välja, kui ma vanainimese kombel longates ja seljast kinni hoides sinna kohale ilmun."

„Mu emal on üks retsept, mida ta kasutas siis, kui ma oma jala välja väänasin – mingi taimeleotis, maitseb vastikult, aga see aitas mul nädalaga terveks saada, sinu puhul läheb vast kiiremini, kuna sul on lihtsalt põrutus. Päris terveks ei jõua see muidugi teha, kuid aitab igal juhul," sõnas Siimon, „kuid sa peaksid vaatamata sellele mõnda aega puhkama ja asja rahulikult võtma."

„Ma vihkan „rahulikult võtmist"," puhises Lassy tüdinult.

„Midagi sa ju ikka teha saad," julgustas Siimon.

„Tõsi. Ma olen mõnda aega üritanud ühte uut võtet: Amos õpetas mulle, kuidas asju eemalt põlema süüdata, kuid selleks on mul käsi vaja. Mina aga tahan teada, kui palju ma lihtsalt oma pead kasutades teha suudan."

„Plahvatuslik mõtlemine! Kui intrigeeriv," muigas Siimon.

„Mida kergemini süttiv materjal, seda parem. Ma olen terve tänase päeva toda paberinutsakut jõllitades veetnud, kuid ega ma sellest väga kaugemale jõudnud ole," ohkas tüdruk oma laual olevale kokku kägardatud heledale pallikesele viidates.

„Võibolla on see hea, ei ole vaja, et sa selle laeva maha põletad," kehitas Siimon õlgu ning astus taas ukse juurde. „Lassy," sõnas ta äkki laialt naeratades.

„Mida?"

„Ma jõuan homme koju."

Ülejäänud aeg laeval möödus ebaharilikult rutiinselt, kuni viimaks kõlas ühel õhtupoolikul kaks valju kellalööki. Lassy teadis, mida see tähendas, ning uksel Siimoni õnnejoovastuses ilme nägemine vaid kinnitas seda.

Mööda koridori marssis kiirel sammul Tarla: „Hästi, noored, on aeg ennast üles lüüa ja ilusad riided selga panna, me maabume poole tunni pärast ning meid, või pigem teid kahte, on tulnud tervitama pool saart. Kiiresti nüüd!" hüüdis ta neist möödudes.

Lassy tõmbas oma ukse kinni. „Jah, nagu mul oleks siin midagi ilusat," pomises ta oma kapi juurde astudes; keegi laevateenijatest oli millalgi esimese päeva jooksul tema riided sinna korralikult rippuma pannud. Peale mõneminutilist sobramist leidis ta üles oma univormi ning heitis kiirustades selga tumedad jalgade ümber hoidvad tulekindlad püksid ja Ordu vappi kandva sama värvi tuunika. Õlgadele kinnitas ta tumepunase mantli ning tõmbas jalga mugavad poolde säärde ulatuvad saapad.

Vannitoas harutas Lassy oma juuksed punupatsist lahti – tumepruunid pehmed lokid ulatusid juba peaaegu puusani. Ta pesi üle oma näo ja käsivarred ning vaatas peeglisse. Noolest, mis teda viimases Ida Kantsi lahingus riivas, oli jäänud tema kulmu kohale arm; küll üsna märkamatu, kuid see oli siiski seal. Tüdruk kehitas õlgu – tal oli juba niigi mitu armi, seal hulgas kaks suuremat vasaku reie peal, üks paremal küljel ning mõned pisikesed üle keha laiali jaotunud, viimaste hulgas ka imepeenike joon randmel, mille oli ta ise Tardiumi noolega kogemata tekitanud. Ning nüüd oli üks ka näos. „Mina küll ei tea," kõlasid Lassy peas Aaro ammused naljatlevad sõnad, „miks otsustas Elgio, et oleks hea mõte anda sulle võim kõige ohtlikuma elemendi üle."