Tulemõõk

Minek

„Minu meelest on see Monjay tüüp kahtlane," teatas Siimon Lassy kõrval aias jalutades, „kui vana ta on üldse? Kakskümmend neli? Kakskümmend viis?"

„Ilmselt midagi sinna kanti," arvas Lassy, „kuid mis selles kahtlast on?" Tüdruk nõustus, et mees oli pisut kummaline, kuid mitte tema vanuse või millegi taolise tõttu, vaid kuna Lassy oli täiesti kindlalt kuulnud Samleri häält raamatukogu kõrvalruumis olles. Ning nagu talle vahepeal meenunud oli, oli ka selle mehe nimega kaustik peidetud samasse ruumi, lihtsalt siis ta seda veel ei teadnud. Samler Owen Monjay varjas midagi ning Lassy otsustas, et uurib selle välja. Kuid seda ehk hiljem.

„Ei olegi väga midagi tema vanusega," nentis Siimon, „kuid tema soeng on küll kummaline. Milline mees kannab patsi, kui ta lahingus ei ole!?"

„Sina!" naeris Lassy ühte sõbra blondi punutist kergelt sikutades, „ja ta on relvameister, kas sa ei arva, et sepikojas võivad lahtised pikad juuksed ette jääda?"

„See on teist moodi! See on minu kodukohas väga levinud ja hinnatud soeng," teatas Siimon uhke tooniga, „ja pealegi ei saa ma neid lahti. Ausalt, ma olen üritanud," lisas ta muiates. „Vähemalt ei pea ma nüüd juustega midagi tegema. Eriti neid harjama. Sa oleksid pidanud nägema, kuidas mul kodus õed ja ema pidevalt kammiga järgi jooksid, enne kui ma need patsid teha lasin. Kõrvaltvaatajale võinuks too trall ju naljakana tunduda, kuid minu jaoks oli see nagu õudusunenägu! Elu on nüüd kohe palju lihtsam," märkis noormees naerdes. Ka Lassy kõverdas Siimoni maalitud kujutluspildi peale lõbusalt huuli.

„Aga tead," lisas tüdruk eelmise teema juurde tagasi pöördudes, „selle Samleri kohta: ta ei tundu just kõige usaldusväärsem inimene, kuid Amos paistab temas kindel olevat. Ja Amos on tark mees, niisiis ma ei ole väga mures."

Märkamatult olid nad Sveni müüri juurde jõudnud. Siimon hakkas just ütlema, et nad peaksid edasi otsima, kui Lassy juba hüüdis müüri peal kõndivat Karat. Neiu lehvitas neile kõrgelt ning ühe hüppega hakkas ta alla poole langema. Pisut enne tõenäoliselt surmavat kokkupõrget maaga tekkis tema jalge alla tuulekeeris, mis ta pehmelt vastu pinnast kandis ning vähesed murul lebavad lehed Lassyle ja Siimonile näkku paiskas.

„Tänan sind selle eest," sõnas viimane sarkastiliselt, kui oli välja sülitanud suutäie lehesodi, „mida sa seal üleval tegid?"

„Käisin Sveni juures, rääkisin, mis toimub, ning palusin tal meie asemel Põhja Kantsi valvata," vastas Kara. Siimon naeratas seda kuuldes.

Müür oli tõesti kõrge ning Lassy eelnevale ööle tagasi mõeldes jooksid külmavärinad üle ta ihu; tema jaoks ei oleks alla kukkumine lõppenud nii lihtsalt kui Õhutaltsutajale. Tüdruk raputas õõvastava tunde endalt ning pöördus hoopis Kara poole: „Oled sa täiesti kindel, et lähed üksi? Sa pead mööduma kahest Musta Oda valduses olevast Kantsist ning sisenema peaaegu kolmanda valdustesse."

Kara noogutas otsusekindlalt: „Ma lähen. Nii on kõige ohutum ja ma saan kohale kõige kiiremini. Õhutaltsutamisega olen ma vaid veidi rohkem kui nädala ajaga kodus."

„Sa tead, et see on väga ohtlik ettevõtmine," sõnas Lassy, „kuid ega me Siimonigagi väga paremas seisus ei ole."

„Sa oled vähemalt varem lahingus olnud," ohkas Kara, „mina ei ole ja ei suudaks ka, ma jookseks või lendaks lihtsalt minema sealt..."

„Loodame, et selleks ei teki vajadust. Ole ettevaatlik ja tule elusalt tagasi. Me oleme päris hea tiim ja ei tahaks sinust veel ilma jääda," lõpetas Tuletaltsutaja kohmakalt naeratades.

Ka Kara huuled kõverdusid halvasti varjatud liigutatusest üles. „Ka mina peaaegu tolereerin teid, võrratuid tolasid," sõnas ta muiates.

„Jajah, eks me ole kõik päris hiilgavad," tähendas Siimon lõbusalt, tõmmates mõlemad tüdrukud ühisesse hüvastijätukallistusse.

Soovinud Karale veel edu ja kordaminekut, suundusid Lassy ja Siimon tagasi lossi. Neil oli stardini üsna vähe aega jäänud, kuid tüdruk tahtis enne veel oma toast läbi käia ning lubas Siimonile talli järgi tulla.

Eelmisel õhtul põrandale visatud koti oli keegi, ilmselt Hanna, tõstnud nagisse. Neiu astus hinge kinni hoides selle juurde, lootes, et teenijanna polnud sisse vaadanud. Koti sisu oli puutumata ning Lassy nimega ümbrik lebas turvaliselt selle põhjas. Tüdruk heitis ukse juures varnas rippunud kuue õlgadele ning peitis kirja hoolikalt selle sisetaskusse.

Kõik olid tallide juures juba peaaegu minekuvalmis ja istusid hobustel. Kõige ees pidi ratsutama Tarla, tema järel Samler, Lassy ja Siimon ning ülejäänud vägi nende kannul. Tallide kõrval mäe jalamil lõppes linnamüür ning selle küljevärav avanes teele, mis viis otse Loode Kantsi. Neli valvurit seisid värava kõrval, valmis seda avama.

Lassy läks tallipoisi juhatusel talle valmis pandud ruuge täku juurde ning avastas heameelega, et kõik vajaminevad asjad olid juba kotides ja sadula külge kinnitatud; ka tema kaksikmõõgad. Siimon oli pisut eemal oma musta värvi väikeste pruunide laikudega suksu turjal ning Lassyt märgates juhtis ta oma ratsu tema suunas. Kuid enne Siimonit jõudis tüdrukuni Amos.

„Ära seda ära kaota!" sõnas kuningas tasandatud häälega, ulatades Lassyle ühe ümbriku. Peale hetkelist segadust tegi tüdruk järelduse, et tegemist on kirjaga, ning võttis selle vastu. „See on Siimonile. Anna see talle, kui ta kahtlema hakkab."

„Mida? Miks? Mis see on?" päris tüdruk arusaamatult.

„Kui tuleb hetk, kus Siimon kahtleb oma võimetes, ja see hetk tuleb, anna see talle. Las ta loeb selle läbi." Rohkemat ütlemata keeras kuningas selja, võttes Lassylt võimaluse enam midagi täiendavat küsida. Tüdruk peitis ka selle kirja taskusse enda oma juurde.

„Mis ta tahtis?" küsis kohale jõudnud Siimon.

„Vist soovis edu," vastas Lassy hajameelselt. Ta haaras sadulast, et end üles tõmmata, kuid ei pannud tähele, kuhu ta oma jala asetas, ning astus seega jalusest mööda, lõpetades istuli maas.

„Ai!" itsitas ta tuikavat sabakonti hõõrudes.

Siimon purskus naerma: „Hea töö, kuid üldiselt arvatakse, et sadulas ratsutada on ikka mugavam, kui mööda maad järgi lohiseda!"

Lassy pööritas selle peale vaid irvitades silmi. Püsti tõusma hakates nägi ta enda juures seisvat justkui eikuskilt välja ilmunud Samlerit, kes tema poole abivalmilt käe sirutas. Ebalevalt võttis tüdruk oma kinnastamata käega mehe omast kinni ning lasi end püsti aidata.

„Ei ole vaja, et üks meie peamisi sõdalasi isegi enne väravast välja jõudmist end katki kukub," sõnas Samler, ilmes kumamas heatahtlik pilge. Lassy pani tähele, et mees ei kandnud Punase Mõõga vormirõivaid, vaid lihtsat karusnahkset ülekuube.

„Aitäh," vastas tüdruk ujedust varjates, „kuid see sõdalane siin saab ise ka täitsa hästi hakkama."

„Mmmhmh," tõi mees velpalt muiates kuuldavale. Rohkem sõnagi lausumata noogutas ta veel korra mõlema juuresoleva Taltsutaja suunas, keeras siis selja ning sammus oma ratsu juurde Tarla kõrval.

„Mind ta ei oleks püsti aidanud," mossitas Siimon teeseldult, „seda privileegi pakutakse ainult kenadele tüdrukutele, kes selle peale punastavad."

„Ole vait!" naeris Lassy ning hiivas end seekord edukalt täku selga, kus ta oli piisaval kõrgusel, et sõbrale naljatlevalt virutada.

„Tähelepanu!" hüüdis Tarla äkki lahingurivi üle, tehes kindlaks, et Lassy ja Siimon teda eriti kuulsid. Kõik tundusid olevat valmis minema ning värava ette astus Amos, peas kroon ja kuninglik vapp ilutsemas kuue rinnaesisel.

„Vaprad sõdalased," alustas mees väga valju häälega, Lassy ei olnud teda kunagi nii kõvasti rääkimas kuulnud; oli tuuline, kuid vaatamata sellele kostus kuninga hääl selgelt ka viimastegi kõrvadeni. „Ma ei hakka teile pikka kõnet pidama. Ma tahan vaid soovida teile edu ja tänada, et olete valmis jätma maha oma kodud, et kaitsta teiste omi. Tuleb aeg, mil teile vastatakse samaga. Lahinguse ja võitu, vaprad Mõõgad!" Amos tõmbas vöölt pika punaselt läikiva graveeritud tera ning tõstis selle kõrgele õhku, vapralt huilates järgisid tema eeskuju kõik rüütlid. Ka Lassy tõmbas seljalt ühe oma punastest kaksikmõõkadest ning sirutas selle sõjakisa saatel kõrgele peakohale.

„Lahingusse ja võitu!" hüüdis lahingurivi kuninga järel.

Väravad avati ning Amos astus kõrvale. Tarla vajutas kannad ratsule külgedesse ning järsu hüppega tuiskas loom paigast. Terve ülejäänud lahingurivi järgnes naisele ning peagi võis näha vaid tumepunaseid mantleid tuules lehvimas.