Tulemõõk

Algus

 „Esimene väeosa, tagasi!"

Lahing oli kestnud juba mõnda aega ning oranžilt kumav päike oli loojumas Ida Kantsi ja lumise Põhjakotka oru kohal. Suurem osa demigroid oli tagasi löödud, kuid veel kümned tungisid peale, kõik metsikult Lassyni jõuda üritades. Need kuuejalgsed monstrumid olid eemalt vaadates loomaliku kehaga, kuid teisal pilgul pelgalt luu ja nahk, mis kaetud peaaegu läbistamatute soomustega, haavatavad vaid punase terase või tulega. Juba aastaid olid nad igal sügisel tulnud idast koos esimeste talvekülmadega ja lahkunud niipea, kui varajased suvemärgid end näole andsid. Tulge aga! mõtles Lassy julgelt nende suunas leeke paisates, põlege!

„Lassy, tule sealt ära, me taganeme!" Aro hääl oli suitsust ja külmast juba kähe. Ta oli väsinud ning see veel puudus, et tüdrukuga midagi juhtuks. Kiire mõõgalöögiga peatas mees lähima demigro rünnaku. Veel üks surnu. Laip pudenes tuhaks veel enne, kui see heledale lumevaibale prantsatada jõudis. Lassy kiikas üle õla Ülema poole ning astus vastumeelselt paar sammu tagasi. Võttes siis viimast korda hoogu, paiskas ta lõõmava tulesamba enda ja kümnete ründavate koletiste vahele, süüdates lähimad neist põlema. Võidukas ilme näol, keeras ta neile selja ning kiirustas kergelt hingeldades tagasi oma üksuse juurde.

Peagi turvaliselt Ida Kantsi kivise välismüüri varju jõudnud, uuris tüdruk segaduses ilmega baasi kogunevaid Ordurüütleid.

„Mis toimub?" päris ta läheduses hinge tõmbavalt Arolt. „Kas kõik ok terved? Miks me tagasi tulime?"

„Sina ei ole terve, sa veritsed," sõnas mees, osutades vermeis haavale tema tumeda kulmu kohal, „kuid oligi aeg tagasi tõmmata. Calebi salk lõpetab töö ära, kolmkümmend rüütlit saavad allesjäänud demigrodega hakkama küll. Sul ei ole vajadust seal olla."

„Aro, kas sa nägid seda tuleseina? Ma ei ole kunagi varem midagi nii suurt loonud!" hüüdis Lassy erutatult, ignoreerides Ülema märkust haava kohta, „mul on veel küllaga jõudu, ma ei saa veel tagasi tulla!"

„Jah, sa olid tubli, kuid sind ei ole seal enam vaja." Mees tõmbas käega üle näo, pühkides laubal pärlendava higi ning lükates blondi juuksesalgu tagasi pealaele. „Päike hakkab loojuma, sa peaksid puhkama. Ordu vajab sind homme värskena: hommikul tulevad mõned uued noored ja mul on vaja, et sina aitaks neid esimesed paar nädalat treenida." Mees haaras oma turvise käevangu ning hakkas liikuma tagasi kindluse suunas. Üsna kiiresti jõudis tüdruk tema pikkadele sammudele järgi.

„Mina? Tavaliselt tegeleb uutega ju mõni Punastest Rüütlitest. Calebil ei ole praegu midagi, kas siis ei peaks tema seda tegema?"

„Ahjaa... Ta on teine ülesanne. Ma ei plaaninud seda veel ametlikult teatada, kuid ta on missioon tulemas ning selleks on vaja ettevalmistusi teha."

„Missioon?" tüdruku hääl jõnksatas ning tema jäsemed tundusid järsku väga rasked, „mis missioon...?"

„Ma arvan, et sa tead, millist missiooni ma silmas pean..." Aro seisatas järsult ning tema sabas äraoleva pilguga sörkiv Lassy põrkas vastu Ülema tohutut külge.

„Vabandust..."

„Caleb läheb ida väljadele, koguma infot demigrode kohta. Lumi on veel maas ning demigrode jäljed viivad otse pesani."

„Oot, aga... päriselt? See missioon oli minu idee... Miks peaks Caleb selle viimase koha endale saama ja mitte mina?"

„Me jõudsime otsusele täna hommikul. See ei olnud kerge, kuid otsus oli kindel. Red Caleb Hermoso on sinust kõrgemal auastmel ning tal on rohkem kogemusi. Ma tean, et sina olid huvitatud, kuid ma ütlesin sulle juba alguses, et sa oled liiga noor ja see missioon on ohtlik. Ordu on otsustanud, et me ei saa sind veel lubada," sõnas Aro kindlameelselt, vaadates oma pikkuse kõrgusest alla nooruki tumesinistesse nördimust täis silmadesse.