Tulemõõk

Mürk

Mõne aja pärast löödi uks lahti ning valvur, kes oli läinud vangi tooma, oli nüüd tagasi koos kaaslasega. Endi vahel talutasid nad sisse blondi peaga poolunes mehe, kelle Caleb alles eelmine päev oli lasknud kongi visata. Aro lükkas tooli jalaga keset tuba ning mõne kiire liigutusega sidusid valvurid vangi käed ja jalad selle külge kinni. Mees hakkas juba unest toibuma ning üritas lahti rabeleda, kuid kukutas end seda tehes lihtsalt koos istmega põrandale näoli. Tooli kindlalt tagasi püsti tõstnud, väljusid valvurid ruumist, noogutades lugupidavalt laua taga istet võtnud Lassyle. Viimasena lahkuv mees ulatas Arole veel diskreetselt midagi väikest, kuid väljus siis samuti.

Ülem ootas, kuni uks valvurite järel sulgus, enne kui tooli külge seotud mehe poole pöördus: „Minu valvurid ütlevad, et sinu nimi on cor Ande Karmin, on see nii?"

Uimaselt silmi pilgutav mees noogutas vaevumärgatavalt. Aro astus laua juurde, võttis sealt nooleotsa, millest kogu probleem alanud oli, ja tõstis selle vangi näo ette. „Kas sa tead sellest midagi?"

Ande Karmin heitis pilgu nooleotsale ning raputas järsult virgudes pead.

„Kas tõesti? Mõtle uuesti," nõudis Aro rahuliku tooniga.

Mees jätkas kangekaelselt pearaputustega: „See on tavaline nooleots! Ma ei tea midagi!"

„Sellisel juhul ei ole meil ka põhjust sind elus hoida," sõnas Ülem endise rahuliku tooniga, millesse aga oli tunginud terav külmus. Vang võpatas kergelt ning tema tooli käepidemete külge kramplikult klammerdunud sõrmede nukid tõmbusid valgeks.

Laua taga, pea kätevahel, istunud Lassy tõstis pilgu ning jälgis küsitlust tähelepanelikult. Kas Aro oli alati nii karm olnud? Võibolla pidas tavaline Musta Oda spioon seda komplimendiks, kui üks selle riigi mõjuvõimsamaid mehi isiklikult tema küsitlusega tegeles. Või sai ta aru, kui oluline see on. Äkitselt pööras kinni seotud mees üle Aro õla pilgu otse Lassy poole. Vangi suunurgad tõmbusid kergelt irevile.

 „Sa puutsid seda, eksole?" ta keeras oma kaela krõnksu, paljastades peenikese lõikearmi, ning pühkis suu nurgast immitseva vere räpase särgi õla külge.

Tüdruk tõusis järsult püsti ning astus lähemale. Ta haaras laualt Aro noa, mille tera oli endiselt kaetud noole otsast valgunud vedelikuga. „Mis see on?" nõudis ta nuga mehe nina alla surudes.

„Arvad, et see hirmutab mind? Pisike, Tardium teeb liiga ainult Taltsutajatele. Nüüd enam ei polegi Tule Lõvi, lihtselt väike tüdruk, kelle papa peab tema eest kogu päris töö ää tegema," jätkas kinnipüütu endise tooniga. „Ahhh, Maa on läinud, Tuli tehtud kahjutuks. Ei tea, ei tea, mis teist, Taltsutajatest, nii edasi saab..."

Tüdruk surus küüned peopessa, et neid mitte Ande Karmini kaela vajutada. Kuidas sa julged... Aro märkas seda ja asetas käe rahustavalt neiu õlale, astudes temast sammu ette. „Mida Tardium teeb? Kuidas selle mõju tühistada?"

Karmin irvitas endiselt ning tihke süljelärakas lendas kahe Mõõga jalge ette. Aro vaatas meest hetke tuima ilmega ning astus ühe pika sammuga täpselt mehe ette. Ta haaras kahe käega kinni vangi rindkere siduvatest nööridest ning ühe liigutusega tõstis Ülem mehe koos täispuidust tooliga üles enda näole väga lähedale.

„Meil on Lõuna Kantsis oma mees sees – kui sa vaikid, saame me igal juhul teada kõik vajaliku, kuid selleks ajaks oled sina nii mõnestkui kehaosast ilma. Ja kui sa meile valeinfot annad, saame me ka sellest teada ning sa ei taha saada selle teo tagajärgede osaliseks. Parem räägi praegu, sest, usu mind, ühel või teisel moel, ma saan sinust need vastused kätte."

Karmin uskus. Ka Lassy uskus.

„Kui sa aga teed koostööd," jätkas Aro meest rahulikult maha asetades ning taas viisakale distantsile astudes, „kui sa annad meile vajaliku info, laseme me sind vabaks."