Üksi (Eesti keeles - McFly)

#29

Me ärkasime alles lõunal. Carrie oli vist oma toas, aga köögis ootas meid ees üllatus – keset lauda suurel taldrikul oli kuhi jahtunud pannkooke. Tom soojendas need mikrolaineahjus üles ning otsis meile külmkapist välja maasikamoosi.

„Tom... see kõlab imelikult, aga kas sa saad mulle mingit pluusi laenata? Ma toon selle sulle tagasi.“ Ma oleksin võinud ka Carrie riideid küsida, aga esiteks oli ta minust kõvasti kurvikam, teiseks oleks mul imelik temalt riideid küsima minna.

Tom oli sellega nõus ning minu õnneks ei pannud ka ette, et ma tema õe käest midagi küsiksin. Mul ei olnud käekotis meigiasju, aga me pidime niikuinii Annie juurest läbi käima, seega saaksin ma seal end korda teha ja riided vahetada.

Saatsin Anniele sõnumi ning me otsustasime poole kolmeks tema maja juures kokku saada – tüdruku emale tuli siiski jätta mulje, et me olime koos minu juures olnud. Ma poleks iialgi ette kujutanud, et ma oma vanematele nii tihti oma asukoha kohta valetama hakkan, aga tehniliselt ei teinud ma midagi ebaseaduslikku ega enesehävituslikku.

Tom laenas mulle pehmest materjalist pikkade varrukatega kreemja triiksärgi. Mul oli veidi imelik seda vastu mõtta, mis sest, et ma ise küsinud olin. Mina ja Tom olime nüüdseks lugematu arv kordi suudelnud, amelenud, kaks (ja pool) ööd samas voodis veetnud, koos süüa teinud ning mina tema riideid kandnud, ometi me ei olnud koos ega sellest üldse rääkinudki...

Panin end vannitoas riidesse (eilsed tumedad teksad ja Tomi triiksärk), kui ma oma kaelal midagi punast märkasin. Kummardusin peeglile lähemale ning märkasin oma kaelal üht maasikat. Ja selle kõrval oli veel üks veidi heledam punane laik.

Esmalt sattusin ma paanikasse – keegi polnud mulle kunagi maasikat teinud ja ma polnud seda kunagi kellelegi teisele teinud. Sõbrannade kogemustest teadsin, et seda polnudki nii kerge meigiga varjata ning see võis vahel kuni nädal aega nähtaval olla.

„TOM!“ hüüdsin vannitoast välja joostes. Poiss tormas mulle šokeeritud näoilmega vastu.

„Mis juhtus? Kas kõik on korras?“ päris ta murelikult.

„Mis mõttes korras?! Vaata seda!“ Osutasin oma kaelale ning poiss hakkas naerma. Carrie toauks läks lahti ning esmalt silmitses tüdruk meid imelikult, aga siis, kui talle olukord kohale jõudis, hakkas itsitama.

„Ma arvan, et ma ei peagi küsima, mis hääled need eile öösel sealt toast tulid,“ muigas tüdruk ning nii Tom kui mina värvusime näost tulipunaseks. Me kõik teadsime, et midagi polnud juhtunud, aga see märkus tekitas ikkagi veidi piinlikkust.

Tõmbasin oma juuksed maasikale ette ja oigasin. „Me pidime ju poodi minema. Annie mõnitab mu surnuks.“

„Sorry,“ muigas Tom, kuigi ta hääletoonist küll mingit kahetsust ei kõlanud. „Tahad mulle ka ühe teha?“

„O-okei...“ ütles Carrie silmi pööritades. „Kui te tahate, ma võin Alexi poole minna.“

„Palun mine!“ anus Tom, aga naeratas oma õele leebelt. „Tegelikult me peaksime kohe ära minema hakkama, aga järgmisel korral ma võin sulle ette teatada ja su ise kohale sõidutada.“

„Wow, tänks, Tom, ma armastan sind ka,“ muigas Carrie ning kadus oma tuppa.

Nagu lubatud, viis Tom mu kokkulepitud ajaks Annie maja juurde, kus tüdruk ja Dougie meid viimase autos juba ootasid. Pärast lühikest hüvastijättu sõitis Tom tagasi koju ning Annie ja mina käisime tema juurest läbi, olles sunnitud teesklema, et me olime just öö minu pool veetnud.

Õnneks ei osutunud see ülesanne nii raskeks, kuna ta vanemad vaatasid lihtsalt elutoas telekat. Me vahetasime kiiresti riided ära, tegime end korda ja juba jalutasimegi poodi. Öösel oli lund sadanud, sest jääkiht, mis vahepeal teele tekkinud oli, oli nüüd pehmema lumega kattunud ja me ei libisenudki enam nii kergesti.