Üksi (Eesti keeles - McFly)

#43

Külm tuul kriipis mu näonahka ja ma tõstsin parema käe, et oma kampsuni kraed kõrgemale tõsta – sellel talvel polnud veel nii külma ilma olnud... või siis ei hoidnud ka mu kõige paksem kampsun üldse sooja.

Pealegi polnud mul mütsi. Ega salli. Ega kindaid. Ega talvesaapaid. Isegi mitte telefoni. Viimase puudumises oli ainuisikuliselt süüdi mu isa, aga mu õhuke riietus oli tingitud faktist, et kui mu vanemad oleksid näinud mind alumisel korrusel õueriietes ja väljumas, oleksin ma veel suuremas jamas.

Kui mul poleks nii külm olnud, oleksid mu mõtted täis vanematele suunatud viha, sest nende pärast ma sellises olukorras olingi. Ma teadsin, et „ärajooksmine“ polnud just parim võimalus meievahelisi asju korda seada, aga ma lihtsalt ei näinud enam muud võimalust. Ma ei suutnud enam seal majas olla ja teeselda, et see, mis toimub, on normaalne. Pealegi ei oleks ma koduarestiga mitte kuidagi aastavahetust Tomiga veeta saanud ning sellel ei saanud ma kuidagi juhtuda lasta.

Tomi majani jõudmine võttis kauem aega, kui ma mäletasin, aga see võis olla ka tingitud raskest spordikotist, mida ma endaga kaasas tassisin. Ma lootsin, et poiss pole veel magama läinud, sest ma ei jaksaks enam kuhugi kaugemale kõndida ning tõenäoliselt külmuksin ma enne ära.

Panin oma spordikoti verandale ja lasksin parema käega uksekella, vasakuga uksele koputades. Mul oli nii külm, et oma sõrme uksekellal hoidmine oli raskendatud, aga õnneks avanes uks paari sekundiga ja minust voogas üle kergenduselaine.

„Agnes! Mida sa- mida kuradit?!“ Tomil vajus suu lahti ning ta astus kiiresti ukse eest ära. „Tule sisse, miks... mida... oh jumal.“

Ta sulges ukse ning haaras mu oma raudsesse embusesse. Poiss kandis halli kootud kampsunit, põhimõtteliselt oli ta samamoodi riietatud nagu mina, vahe seisnes selles, et mina tulin just õuest, tema aga oli soojas toas. Mu vasak põsk puutus vastu poisi oma ning ta nahk tundus mulle tulikuum.

„Ee... sorry, et ma niimoodi su uke taha ilmusin,“ ütlesin viimaks ja lasksin oma haaret lõdvemaks, „ma loodan, et see ei tee tüli.“

„Muidugi ei tee... mis juhtus?“ päris Tom mind endiselt kinni hoides. Mul oli juba veidi soojem, aga ma värisesin ikka veel.

„Ega sul selle vastu midagi pole, kui ma paar päeva siin olen?“

„Sa pidid ju niikuinii siia tulema. Minu poolest jää nii kauaks, kui soovid.“

Viimaks lasksime me teineteisest lahti. „Noh, ideaalis oleksin ma siin oma koduaresti lõpuni, ehk siis seitsmendani, ja kaheksandal on juba mu sünnipäev ning peale seda saan ma kodust välja kolida.“

„Välja kolida? Oled sa kindel?“ päris ta kahtlevalt. „Kas see oli nii hull?“

Ma polnud Tomile öelnud, et oma vanematega tülli olin läinud, aga paistis, et ta sai sellegipoolest juhtunust aru. Tundsin tema vastu korraga tohutut  kiindumust, aga kui ma oma isale mõtlesin, asendus see vihaga.

„See oli hull,“ noogutasin. „Aga ma ei saa öelda, et ma üllatunud olen. Me oleme juba nädalaid halvasti läbi saanud ning nüüd... ma lihtsalt ei talu seda enam. Ma pean ju niikuinii kunagi iseseisvaks hakkama.“

Poiss krimpsutas nägu. „Mul on kahju.“

„Ära vaevu, ta on idioot.“

Tom ei vastanud midagi ja ma ei näinud ka ta nägu, sest ma kõndisin ukseni. Avasin selle ja võtsin väljast oma koti, mis mul vahepeal täielikult ununenud oli, seejärel astusin tuppa tagasi ja väristasin end.

„Kas ma võin duši all käia?“ küsisin Tomile otsa vaadates. Ajasin oma tennised jalast ning panin need Tomi saabaste kõrvale. Mu villased sokid olid nüüd sulanud lume tõttu veidi niisked, lootsin, et ma külmetust ei saa.

„Muidugi, ma teen seni teed. Kas sa süüa soovid?“

„Ära ei ütleks... ma sõin viimati hommikul,“ naeratasin talle ning vaatasin siis maha. „Tom?“

„Jah?“

„Aitäh sulle.“ Viisin oma pilgu taas tema omaga kohtuma, ta näis veidi mõtlik olevat. „Ma tõesti ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin.“

Poiss naeratas hapult. „Ilma minuta ei oleks sa selles olukorras.“ Hakkasin juba vastu vaidlema, kuid ta jätkas: „Aga ma ei ütle, et ma seda kõike tagasi tahaksin võtta, seega... ma lihtsalt olen sulle toeks. Ja ma loodan, et sa lepid ikkagi oma vanematega ära.“

Ma ei osanud talle midagi vastata, seega võtsin oma koti kätte ja ohkasin. „Ärme palun räägi sellest praegu. Ma lähen nüüd pessu.“

Ülemine korrus oli kottpime ning mul oli veidi kõhe seal liikuda. Vannituppa jõudnud, panin ukse lukku ja silmitsesin end veidi aega peeglist.

Tomil oli õigus – ilma temata ma tõesti poleks selles olukorras. Kas üks poiss oli väärt oma vanematega tülli keeramist? Ma oleks veel võimalus tagasi minna ja oma kümme päeva koduaresti ära istuda. Võib-olla, kui ma juba täisealine olen, suhtuvad vanemad minusse täiskasvanulikumalt?

Laitsin selle mõtte kiiresti maha. Miks peaks selline pisiasi nagu vanus, liiatigi veel mõnest päevast sõltuv, midagi mõjutama? Tom ei ole minu jaoks lihtsalt mingisugune tavaline poiss ja mu vanematel tuleb sellega leppida. Ehk siis, kui nad näevad, et mul ei ole plaaniski lasta neil enda armuelu mõjutada, proovivad nad mu otsustega leppida?

See kõik ajas mu pea valutama ja ma otsustasin sellele täna enam mitte mõelda. Panin juuksed kinni ning võtsin ühe kuuma duši. Viimaks olin ma täielikult üles soojenenud, seega otsisin endale kotist midagi mugavat selga ja pesin näo ära. Ma olin küll paar tundi tagasi mõne pisara poetanud, aga enne Tomi juurde tulemist olin ma täielikult maha rahunenud ning oma näogi meigijäänustest ära puhastanud. Teadsin, et kui ma nuttes poisi ukse taha ilmuksin, põhjustaks see veel rohkem draamat, millest mul viimasel ajal kõrini oli saanud.

Lõpuks viisin oma asjad Tomi magamistuppa ning suundusin tagasi alumisele korrusele. Tom istus oma diivanil ja tegi midagi oma sülearvutis, televiisorist tuli mingisugune jõuluteemaline film. Istusin poisi kõrvale ja võtsin laualt ühe teetassi.

„Niisiis,“ sõnas Tom arvutile kaant peale pannes ja seda lauale asetades, „kas sa tahad veel midagi teha või lähme magama?“

„Mis kell on?“ kortsutasin kulmu.

„Peaaegu südaöö.“

Ohkasin ja silmitsesin võileibu, mida Tom teinud oli. „Sööme ja ära siis võime vast magama minna.“

Poiss noogutas ja haaras endale ühe singileiva. Järgisin ta liigutust ja me sõime vaikuses. Vaatasin terve selle aja televiisorit, kuigi ma ei keskendunud filmile üldse. Mõtlesin oma vanematele ja Tomile ja sellele, et poiss oli täpselt teadnud, kui palju mett ma oma tee sisse soovin. Viimaks oli taldrik tühi ja me viisime nõud kööki.

„Sa ei pea neid pesema,“ ütles Tom, kui ma meie tasse loputama hakkasin.

„Millalgi tuleb seda niikuinii teha ja see on vähim, mida ma tänutäheks teha saan.“

„Sa ei pea mind kuidagi tänama...“ sõnas ta süüdlaslikult. Ma tundsin teda juba piisavalt hästi, et teada, et fakt, et ma oma vanematega osaliselt tema tõttu tülis olen, muutis ta murelikuks.

„Aga ma tahan. Või eelistaksid sa ise nõusid pesta?“ küsisin muiates ja panin taldriku restile kuivama.

„Ma ju võiksin seda teha... aga kahjuks pole enam midagi, mida pesta. Ei vedanud mul.“

Naersin ja kuivatasin käed ära. „Lähme siis.“

Tom leidis mulle vannitoa sahtlitest ühe kasutamata lilla hambaharja ja me pesime koos hambad ära. Kumbki meist ei viitsinud eraldi magamisriideid välja otsida, aga kuna me olime juba niigi dressides, võtsime lihtsalt kampsunid ära ja pugesime linade vahele.

___

Them teenage hormones.