#16

3.4K 282 17
                                    

Lõpetasin meie kõne, panin telefoni taskusse tagasi ja hingasin sügavalt sisse-välja. Tom keeras parasjagu paremale ning ma märkasin, et ta sõrmenukid olid valged. Pühkisin uuesti pisarad ära ja lootsin, et mu meik liiga laiali pole läinud.

„Ma lubasin Anniele ka helistada...“ pomisesin närviliselt ja võtsin telefoni uuesti välja.

„Kuidas on?“ küsis ta kohe. „Ma proovisin sulle helistada, aga su telefon oli hõivatud.“

„Jah, ma rääkisin Tomiga. Ta tuli mulle järele.“

„Jumal tänatud! On kõik korras?“

Tom seisatas auto kõnnitee ääres ja lülitas masina välja. Märkasin silmanurgast, et ta silmitses ainiti mind. See oli osalt lohutav, aga ajas mu südame kiiremini pekslema ja muutis mu närviliseks.   

„Loomulikult, ma olen lihtsalt... ärevil. Vabandust, et ma teie õhtu rikkusin....“

„Sa ei rikkunud midagi ära, ma saan sinust väga hästi aru.“

Tom jälgis mind ikka veel...

„Annie?“

„Jah?“

„Ma helistan sulle õhtul tagasi, eks?“

Ta turtsatas. „Loomulikult. Püüa rahuneda.“

„See pole antud tingimustes eriti kerge...“ Vihjasin sellele, et Tomi juuresolek muutis mu närviliseks, ning ilmselt sai Annie sellest aru, sest ta turtsatas.

„Ma usun.“

„Tsau siis.“

„Tsau.“      

Panime kõne kinni ja ma pöörasin oma pea Tomi poole, kes seejärel kiiresti aknast välja vaatas. Hammustasin huulde ning juba kohtusid meie silmad taas, seekord oli tema pilk veidi neutraalsem.

„Okei, ütle mulle nüüd ausalt, kas kõik on korras? Soovid sa midagi?“ päris ta murelikult.

„Ma loodan nii... ma mõtlen, praegu on ilmselgelt, aga enne... ei olnud nii lilleline.“

„Su hääl väriseb ikka veel.“

„Ma olen üks paras närvipundar.“ Proovisin naeratada.

„Seda on näha...“ Ta silmad näisid veidi murelikud ja helkisid kehvas valguses tagasi. „Ma viin su enda juurde ja teen teed või midagi. Kus su kinnas üldse on?“

„See jäi selle mehe kätte.“ Õnneks polnud tegemist mu lemmikute, valgete kootud kinnastega, vaid mustade õhemate ostetud sõrmikutega. Sama hästi võisin ma nüüd kinda paarilise ära visata.

Tom vangutas pead ja vaatas otse enda ette. „Nad... täiesti uskumatu. Sellised...“

Noogutasin lihtsalt ja panin endale viimaks turvavöö peale. Tom sõitis nüüd edasi ja kiikas iga natukese aja tagant minu poole, justkui kontrollides, kas kõik on korras. Mõnes mõttes oli see rahustav, aga tema pilgud muutsid mu alati veidi närviliseks, seega ajas see mind lihtsalt segadusse.

Toetasin pea vastu aknaklaasi ja vaatasin otse enda ette aknast välja. Ma ei suutnud Tomi ära tänada, ma ei teadnud, mida ma ilma temata seal peale oleksin hakanud. Ma ei oleks pidanud üksi nii kaugele poodi minema, kui ma polnud päris kindel, kuidas tagasi saada.

„Mu vanemad on tööl ja Carrie muusikakoolis, seega sa ei pea muretsema,“ ütles Tom, kui me viimaks ta maja ette jõudsime. Eeldasin sellest, et mu silmad olid ikka nutmisest paistes, kuigi ma olin pisarad kontrolli alla saanud.

Tomi kodu lõhnas nagu mingi magusamat sorti tee. Me panime oma joped nagisse ning ma jäin end peeglist silmitsema – mu põsed olid roosakad, silmad veidi paistes ja silmaalused ripsmetuššiga koos. Endamisi oiates astusin peeglile lähemale ja proovisin sõrmedega silmaalused puhtaks saada. Terve selle aja istus Tom ühe laia tooli peal ja jälgis mind, nii et ma tundsin end kohati ebamugavalt.

Üksi (Eesti keeles - McFly)Where stories live. Discover now