Üksi (Eesti keeles - McFly)

#14

 Ma läksin üpris normaalsel ajal magama ning ärkasin hommikul kümme minutit enne äratuskella, mõtted täis üht kindlat blondi poissi. Ma ei vajanudki oma aju töölesaamiseks kohvi, aga võtsin siiski tassikese. Mu juuksed olid öisest krunnist kergetes lainetes, seega otsustasin täna veidike tagasihoidlikuma välimuse kasuks – üldiselt kandsin ma musta või valget riietust, aga täna tõmbasin mustadele retuusidele peale helebeeži kampsuni.

Minu pettumuseks oli suurem osa lumest vahepeal ära sulanud. Õues oli meeletult niiske ning aknast välja vaadates oleks võinud arvata, et käes on varakevad. Panin jalga veekindlad mustad pannaldega sõjaväesaapad ning lootsin, et need täidavad oma ülesannet ja hoiavad mu jalad kuivas.

Võib-olla oli asi selles, et oli reede, aga tunnid venisid kuidagi eriti aeglaselt. Ma ei keskendunud mitte üheski aines sajaprotsendiliselt ning ka vahetundides ei pannud ma tähele, millest jutt käis. Söögipausi unustasin ma üldse ära ning suundusin otsejoones oma kapi juurde, et järgmiste tundide asjad võtta.

Dougie ja Tom jalutasid minust parasjagu mööda ja ma naeratasin neile tervituseks. Märkasin silmanurgast, et Doug müksas Tomi kergelt, ning järgmisel hetkel kuulsin oma selja tagant tuttavat häält:

„Jälle sa ei söö. Talvel peaks just rasvakihti koguma, mitte end näljutama.“

Keerasin end ümber ja vaatasin teda segadusse sattunult. „Oota, praegu on söömine?“ Vaatasin oma käekella. „Crap! Ma unustasin täiesti ära! ...miks sa ise ei söö?“

„Küll ma lähen,“ vastas ta rahulikult ning järsku hakkas mind huvitama, mida ta siis seni teinud oli. „Tuled ka?“

Noogutasin ja lükkasin kapiukse kinni. Ma unustasin küll viimase tunni, geograafia asjad võtta, aga ma võisin vahetult ette selle algust uuesti sinna minna – nüüd Tomi juuresolekul tagasi kõndida ma küll ei tahtnud. Pealegi polnud me kolmapäevast saadik rääkinud.

„Kas sa tuled siis Dougie sünnipäevale?“ päris Tom. „Sest kui jah, siis me saaksime sulle küüti pakkuda.“

„Aitäh! Ma arvan küll, et tulen, aga ma ei tea veel, kas ka ööseks jään.“

Tom naeris. „Plaanid tagasi kõndida või midagi? Ma kahtlen, et seal väga palju kaineid autojuhte on.“

„Kuidas teised siis koju saavad?“

„Mul pole õrna aimugi. Jäävad ka sinna vist. Õnneks ei tule nii palju inimesi kui eelmistel pidudel. Ah jaa, rongid peaksid ka käima.“

Kujutasin ette, kuidas kamp purjus teismelisi öösel tagasi Wokingisse sõita üritab. Sellest võis huvitav vaatepilt tulla, aga ma ise poleks küll tahtnud nendega samas vagunis sõita.

Tom avas mulle sööklaukse ja ma tänasin teda arglikult. Võtsime endale söögid, kusjuures Tom tõstis mulle naljaga pooleks juurvilju juurde, ning suundusime kumbki oma regulaarsetesse laudadesse. Bethan silmitses mind uudishimulikult, aga Annie hakkas minuga kohe rääkima, seega ei pööranud ma punapea pilgule suurt tähelepanu.

Ilm võis küll kevadelikum olla, aga pimedaks hakkas küll aina varem minema. Kell oli viis, kui ma kodust raamatukoguni ja kaubamajja kõndima hakkasin, ometi oli väljas juba nii hämar, et tänavavalgustid töötasid. Kõndisin raamatukoguni, kusjuures lumehang, mille järgi ma varem teadsin, kust ära keerata tuli, oli kadunud. Tagastasin loetud raamatu ning võtsin endale uue, siis suundusingi edasi poodi.

See kaubamaja oli mitmeid kordi suurem kui see, kus me Anniega esmaspäeval käisime. Esimesel korrusel oli toidupood ja teisel erinevad riiete ja muude tarvete poed, seega suundusin ma kohe teisele korrusele. Inimesi oli üsna palju liikvel ning eriti häirisid mind noortekambad, kes erilise eesmärgita lihtsalt poes passisid.

Ma ei suutnud vastu panna ja ostsin endale ühest odavast riidepoest paar T-särki, mis olid kõik allahinnatud. Vaatasin muusikatarvete poes ringi, soovides Dougiele midagi leida, kuid tulutult. Viimaks ostsin talle elektroonikapoest iTunesi kinkekaardi ning otsustasin tagasi koju suunduda.

Vahepeal oli palju pimedamaks läinud ja ma ei teadnud õieti, kuidas ma koju saan. Otsustasin kõigepealt raamatukogu leida, et siis sealt siis edasi koju minna, aga ka selleks kulus mul üsna palju aega. Kui üks räuskav poistekamp mulle kõnniteel vastu kõndis, oleksin tahtnud teed ületada. Ilmselt oleksin pidanud seda ka tegema.

Neist möödudes hoidsin oma pilgu maas, aga ometi tundsid noored tarvidust rämedalt naerda ning hargneda, nii et ma neist mööda ei pääseks.

„Noh, ilusake, kuhu sa suundud?“ küsis üks siilisoenguga poiss, kes haises tugevasti alkoholi järele. Mul läks süda pahaks ja ma proovisin neist mööda kõndida, kuid tulutult.

„Astuge palun eest.“ Mu hääl oleks võinud enesekindlamalt kõlada, aga ma olin juba niigi närvis ning need nolgid ei muutnud olukorda eriti kergemaks. Mida nad tahtsid? Mu käekotti?

„Aga teeme õige dringid? Siin lähedal on üks baar. Mis ütled?“

„Laske mind läbi!“

Proovisin poistest mööda astuda, aga nad astusid mulle ette. Oleksin tahtnud nutma hakata, mu silmad kipitasid veidi, kuid ma kordasin endale, et pean rahulikuks jääma. Neid poisse oli kokku viis, mina olin aga üksi. Kahtlesin, et nad mind nüüd vägistama hakkavad, aga hirmu tundsin siiski. Pealegi polnud vägistamine ainus halb asi, mida nad teha võisid.

„No mida sa nüüd pipardad, tasuta joogid, tuled või ei tule?“

„Ilmselgelt mitte, laske mul minna,“ pressisin end kahe poisi vahelt läbi, aga üks haaras mu käsivarrest kinni ning mul käisid külmad jutid üle kogu kere. Tardusin paigale, kuigi oleksin vist pidanud elu eest minema jooksma.

Enam hullemaks see olukord minna ei saanud. Ma ei kuulnudki, mida see liiderlik noormees järgmisena ütles, sest ma olin liiga närviline, et enese ümber toimuvat tähele panna. Mu põlved tõmbusid nõrgaks ja silmad olid pisarad täis, aga ilmselgelt ei läinud mu abitus ühelegi neist korda. Tegin veel ühe hädise katse minema kõndida ja oma käsi vabaks rapsata, kuid mind tõmmati lihtsalt ringi tagasi.

Terve selle aja nad lihtsalt naersid. Mu ninasõõrmed olid haisvat alkoholi täis ja üks neist isegi suitsetas. Hammustasin huulde ja esimesed pisarad pääsesid mu silmadest välja. Fuck, fuck, fuck...

„Mida sa nutad nüüd?“ päris siilisoenguga kutt mõnitavalt ja astus mulle lähemale. Ta tõstis käe, vist selleks, et mu pisaraid pühkida, aga ma taganesin kiiruga, põrgates vastu üht teist kutti, kes selle peale lihtsalt naeris.

Nüüd mulle aitas: kuigi see tegi haiget, rebisin oma käe väikese raskusega lahti ning tõukasin mehe endast eemale. Mu kinnas jäi küll selle kätte, kes minust kinni oli hoidnud, aga see oli ebaoluline.

Tagasi vaatamata pistsin jooksu ja lootsin kogu südamest, et nad ei järgne mulle.

___

Cliffhanger... so sorry :D Uus osa homme või võib-olla täna. Suur tänu kõigile, kes on vote'inud ja kommenteerinud, see tähendab mulle väga paljut!