Üksi (Eesti keeles - McFly)

#18

Rüüpasin aeg-ajalt oma siidrit ning istusin voodis, padjad selga toetamas. Olin raamatusse nii süvenenud, et koputus uksele pani mind ehmatusest võpatama. Otsustasin seda ignoreerida ning lugesin edasi.

„Agnes?“ küsis kellegi tuttav hääl. Tomi hääl. Kortsutasin kulmu ja panin raamatu voodile.

„Tom?“ Kõndisin ukseni ning kuigi võti oli öökapi peal, sai ukse seestpoolt lahti keerata. „Mida sa siin teed?“

„Annie ütles mulle, et sa oled siin,“ vastas ta õlgu kehitades ja kergitas siis kulmu. „Võib sisse tulla?“

„Ee... okei.“ Astusin ukselt eest ära ja kõndisin voodini tagasi. Istusin oma endisele kohale ning võtsin raamatu kätte. Otsisin järje üles ja hakkasin lugema; Tom järgnes mulle ning istus mu kõrvale voodile. Ta oli mulle nii lähedal, et ma tundsin ta lõhnaõli lõhna.

„Ma ei saa lugeda, kui sa mind vahid,“ sõnasin viimaks raamatut kinni pannes. Mulle polnud viimasest leheküljest midagi kohale jõudnud.

„Äkki sa ei peakski lugema?“ Ta muigas ning võttis raamatu mu käest ära. Vaatasin, kuidas ta selle padja alla pani, ning otsustasin selle nii jätta.

„Mida sa siin tegid?“ küsis Tom toas ringi vaadates.

„Midagi. Lugesin ja olin arvutis. Mida sa ise tegid?“

„Tantsisin.“ Ta krimpsutas nägu. „Jube, milline pugeja see Bethan on.“

Naeratasin – Tomi märkus tõstis mu tuju märgatavalt. Armukadedus, mis mind juba üle poole tunni piinanud oli, hakkas tasapisi lahtuma. „Ja miks sa siia tulid?“

„Sest ma otsisin sind.“

„Miks?“

„Lihtsalt,“ kehitas ta õlgu. „Tahad alla tagasi minna?“

„Tõtt-öelda mitte.“

Tom kergitas kulmu, aga ei öelnud midagi. Ta võttis öökapilt mu siidri ja jõi sealt ühe suure lonksu. Sättisin oma padjad madalamale ja liikusin veidi allapoole, nii et ma pooleldi lamasin.

Tomgi heitis minu kõrvale pikali ning mõnda aega vaatasime me lihtsalt lage.

„Kas te teete juba jõulupeo jaoks korraldusi?“ päris ta.

„Jah. Selmes pani minu ja Annie projektijuhiks.“

„Tõesti?“ Tom keeras pea minu poole ning minagi pöördusin teda vaatama. „Milline see pidu siis tuleb?“

„Mul pole õrna aimugi, me alustasime planeerimist alles neljapäeval. Me peaksime millalgi Anniega arutama hakkama, kuigi suuremad otsused teeme kogu klassiga.“

„Kas te olete juba näidendi ära valinud?“

Vaatasin uuesti lage. „Vist mitte.“

„Me tegime eelmisel aastal „Romeot ja Juliat“. Kõige haledam valik üldse. Ja poisid ja mina olime bänd. Võib öelda, et kogu projekt läks väga odavalt läbi.“

„Me ei palkagi võib-olla bändi.“ Kortsutasin kulmu. Me olime küll sellest midagi maininud, aga ma olin tol hetkel liiga sügavalt mõtetes, et toimuvat tähele panna.

„Võib-olla?“

„Mul pole õrna aimugi,“ naeratasin tagasihoidlikult.

Tom keeras end külili, näoga minu poole. Ta toetas oma pea paremale käele ning mul läks tükk tegemist, et tema vaatamine lõpetada: ta nägi lihtsalt liiga armas välja.

„Ma ei pannud seal väga tähele. Sellepärast õpetaja Annie ja minu projektijuhiks määraski. Ütles, et nii ei hakka meil igav ja nii.“

Tom muigas. „Jah, tal on omapärased õpetamismeetodid. Aga pigem teie kui mingid suvalised arad tüdrukud, kes planeerivad kõik viimse igava detailini läbi ega julge riskida ega midagi.“