Üksi (Eesti keeles - McFly)

#8

Tom oigas. „Tõsiselt, las ma sõidutan su koju, sa ei tea isegi, kuhu minna, pealegi on külm ja pime ning igasugu perverte võib väljas olla.“

„Ei, ütle lihtsalt, kuhu poole ma minema pean, ja ma lähen,“ vastasin enesekindlalt. See rajoon tundus omamoodi tuttav, seega ei saanud ma väga kaugel elada. Samas, pooled majad selles linnas olid täiesti identsed.

„Tead mis, ma lihtsalt saadan sind. Minu pärast sa ju siia sattusidki.“

„Sa ei pea, tõesti,“ vastasin ma kokutades.

„Ma nõuan, et sa laseksid mul end koju saata.“

Hakkasin naerma. See olukord oli naeruväärne ja Tomi hääletoon oli uskumatult naljakas – ilmselgelt polnud alkohol oma mõju kaotanud. Vaatasin ta maja poole, ühel aknal tuled põlesid ja üks blondide lokkis juustega teismeline tüdruk vaatas meid.

„Näe, sind oodatakse koju,“ ma noogutasin akna poole. „Ma tõesti lähen nüüd, ära muretse minu pärast.“

Tom vaatas üles. „Ah, see on mu õde Carrie.“ Ta lehvitas talle.

„Näeme esmaspäeval koolis,“ noogutasin Tomile ja hakkasin eemale kõndima.

„Oota nüüd! Kuhu sa enda arvates lähed?“ ta jooksis minuni ja jäi mu ette seisma. Ta oli nii armas, et osa minust tahtis, et ta mind ikkagi koju saadaks, aga raudselt ma kukuksin või teeksin jälle midagi piinlikku ja ta hakkab arvama, et ma olen imelik.

„Koju,“ pööritasin silmi.

„Sa ei tea isegi, kuhu sa minema pead...“

„Sest sa ei öelnud!“

„Ma ei ütlegi,“ ta ristas käed ja muigas.

„Tom! Palun lõpeta ära,“ naersin ma. Ilmselgelt võttis ta seda kui märki jätkata, sest kui ma proovisin temast mööda kõndida, astus ta mulle ette. „Ma lihtsalt helistan oma vanematele ja palun neil endale järele tulla,“ ütlesin viimaks.

„Ei! Lase, ma saadan sind nüüd, ma tunnen end muidu nii süüdi.“

„Mine koju end kaineks magama,“ muigasin. „Miks sa peaksid end süüdi tundma?“

Võtsin ühe kinda käest ja koukisin taskust telefoni. Lukustasin ekraani lahti ja hakkasin juba oma ema numbrit valima, aga Tom haaras mu telefoni, pani selle taskusse ja võttis mu paljast käest kinni.

„Lähme nüüd,“ ütles ta lihtsalt. Ma olin nii šokeeritud, et ei liikunud alguses paigast. Osa minust mõtles teda hoopis ta maja poole tirida, aga Tomi nägu näis nii kindel, et ma andsin aeglaselt järele. Vaatasin veel viimast korda Carriet, kes lihtsalt muigas.

„Okei,“ ütlesin viimaks. Mõtlesin ta käest lahti lasta, et omale kinnas kätte panna, kuid  mulle meeldis tema käest kinni hoidmine liiga väga. Pealegi polnud temalgi kindaid.

Toppisin teise kinda lihtsalt taskusse ja jäin Tomi kõrvale kõndima. Me olime mõlemad jälle vait, aga see polnud eriti piinlik.

„Kui kaua veel muidu läheb? Sa võid mind poolele teele ka saata.“

„Ma arvan, et umbes kümme minutit,“ ütles Tom mu teist lausepoolt ignoreerides.

„Okei.“

„Millega sa muidu vabal ajal tegeled?“ küsis ta minu poole vaadates, nii et mul läks küsimusest arusaamisega veidike aega.

„Ee... noh, mulle meeldib lugeda. Ja kirjutada, kuigi ma pole seda üle kahe nädala teinud.“

„Miks siis?“ küsis ta kulmu kortsutades ja ma vaatasin otse enda ette.