Üksi (Eesti keeles - McFly)

#22

Neljapäevaks oli paras kogus õppimist ning ma asusin kohe peale Annie lahkumist koolitükkidega tegelema. Mingil hetkel tulid mu vanemad koju ning hakkasid koos õhtusööki valmistama, ma vestlesin nendega veidi ning kui ma üles läksin ja uuesti õppima hakkasin, märkasin, et Tom oli mulle vahepeal helistanud

Endamisi kulmu kortsutades helistasin talle tagasi. Kas ta peol ei pidanud olema?

„Hei, sa helistasid?“ küsisin veidike segadusse sattununa.

„Ah jaa, ma tahtsin küsida, et mis teed?“

„Ee... õpin.“

„Jälle!“

„Mis jälle?“ naersin. „Ma pole kunagi sinu juuresolekul ega midagi õppinud.“

„Ah jaa.“

„Mida sa ise teed?“ Millegipärast ma teadsin, et ta oli seal peol, ja mul oli kõva kahtlus, et poiss oli joonud.

„Tähistame poistega.“

„Ainult poistega?“ Kergitasin kulmu.

„Jah.“

„Miks sa siis tähistamise asemel minuga räägid?“

„Sest siin on igav ja ma igatsen sind....“

Heitsin voodile pikali ja naeratasin endamisi. „Ah nii.“

„Kas sa tahad minuga homme välja minna?“

„Kindel, et sa seda ikka homme õhtul mäletad?“

„Mis mõttes?“

„Sa oled ju joonud.“

„Ah, ainult ühe õlle.“

„Okei.“

„Mis okei? Tuled siis?“ Ta kõlas päris rõõmsalt.

„Jah,“ muigasin. „Me plaanisime Anniega teile bändikasse toiduga sisse sadada, aga ta tahtis vist, et see teile üllatusena tuleks, seega ma hindaksin, kui sa sellest poistele ei maini.“

 „Muidugi mitte. Aga teeme siis midagi kohe peale proovi?“

„Kõlab hästi...“

„Väga hästi...“

„Kuhu me-“

Kõlas koputus uksele ning vastust ootamata sadas ema mu tuppa sisse. Tõusin automaatselt istuli ja vaatasin teda kulmu kergitades.

„Tom, ma pean lõpetama. Näeme homme?“

„Muidugi. Head ööd!“

„Head ööd...“ Vaatasin kella – alles kaheksa. Panin kõne kinni ning silmitsesin oma ema, kes mulle lähemale kõndis ja siis voodile istus. „Mida?“

„Tom, huh?“ Ema muigas. „Mida te teete siis homme?“

„Me läheme Anniega nende bändiproovi vaatama.“ Otsustasin pooliku tõe kasuks.

„Kes see Tom on üldse? Su poiss-sõber?“

„Ei,“ vastasin punastades ning kiikasin oma avatud ukse poole. „Kui kaua sa meid pealt kuulasid?“

„Ma ei teadnudki, et sa telefoniga räägid,“ vastas ta lihtsalt, kuigi ma olin kindel, et nagu minagi ei rääkinud ta tõtt. „Söök on valmis.“

Tõusime mõlemad voodist püsti ja kõndisime alla – laud oli juba kaetud. Õhtustasime rahulikus keskkonnas ning peale sööki käisin ma pesemas ja lugesin, kuni ma viimaks magama jäin.