Jõudnud kööki, pakkis poiss tüki juustu, mõne viilu leiba, pudelikese piima ja oma kaisukaru ema kummutilinikusse, viskas pambu õlale ning asus teele. Hommikune päike oli just hakanud maad soojendama. Veel võis silmi kissitades kaugusesse vaadates udugi märgata. Ralf vaatas hetkeks tagasi. Kõik oli vaikne - isegi naabri koer oli vagusi püsinud, kui poiss temast mööda jalutas.
Päev lubas tulla pikk. Kuid mis sellest, tema lohe oli seda kõike väärt. Väike Ralf oli kindel, et tema lohe on kõigist kõige suurem ja uhkem. Ehk isegi mitme värviline ja metsik. Nii metsik, et ainult tema, väike Ralf, suudab selle taltsutada. Kuid Ralf ei olnud kunagi lohet taltsutanud. Ta oli ju vaid seitsme aastane. See poissi ei heidutanud - ta oli harjunud proovima kõike uut ja huvitavat.