Katalina magas mitu tundi enne kui vihmaplagin ta üles ajas. Ta tundis ennast isegi korraks hästi, kuni kõik talle meenus. Tema voodi kõrvale oli ilmunud puuviljasalat, mida ta vaatas põlastavalt, nagu ta suudaks enam süüa. Kuid seejärel otsustas ta salati endale sisse pigistada, et koguda jõudu vastuhakuks.
„Sind on raske leida," teatas järsku hääl akna taga. Katalina hüppas voodist püsti ning viskas aknaaugu poole oma tühja taldriku.
„Kurat," hüüatas hääl. „Täpselt vastu pead."
Katalinale tundus hääl tuttav, kuid ta kangestus ikkagi, kui mees hakkas tuppa ronima. Katalina tuli oma kangestusest alles siis välja kui noormees näoga tema poole keeras. Neiu jooksis tema embusse.
„Ma poleks oodanud nii sooja vastuvõttu," muheles mees. „Ma tulin sind päästma."
„Mind päästma? Mille eest?"
„Ikka haldjate. German polnud küll kindel, kas sind hoitakse siin kinni või oled vabatahtlikult külas."
„German? Aga ta on ju surnud!" imestas Katalina. Ta vaatas Kardosele lootusrikkalt otsa.
„Kui mina linnast lahkusin oli ta veel elus, kuid kuningas plaanib teda avalikult hukata, kuna ta aitas kuningapoja tapjal põgeneda. German ütles, et haldjad võtsid su kaasa. Anna andeks, ma poleks pidanud sind sundima kuningapojaga abielluma!"
„Aga haldjakuninganna ütles, et German on surnud!" ei suutnud Katalina kuuldud uskuda.
„Ta valetas sulle seljuhul. German on väga hea tervise juures."
„Mis kogunemine siin toimub? Nüüd tuleb teie suguseid uksest ja aknast sisse. Kuidas sa üldse meid üles leidsid?" tuppa oli sisenenud üllatunud Timur. Ta astus sammu tagasi nähes Katalina vihast nägu.
„German on elus," ütles neiu. Ta astus ähvardava sammu noore haldja poole. „Kuidas te võisite mulle niimoodi valetada? Te väitsite, et olete minu liitlased! Usaldust ei tohi kuritarvitada!"
„Mina ei tahtnudki seda teha," ütles Timur enda kaitseks. „Kuninganna pole ka halb haldjas. Ta lihtsalt arvas, et kui sa saad teada, et inimesed võtsid sinu inimese kaasa, siis sa jooksed teda kohe päästma ning saad ise surma. Aga inimesed on valmis sinu sabas kuningavõimule lõpu tegema. Sa oled liiga väärtuslik, et lasta sul lihtsalt hukkuda."
„Tal on õigus. Ma pean vähemalt proovima Germanit päästa!"
„Tema päästmine on väga riskantne, kuid ma ei saa sind jälle hädas üksi jätta. Ma lähen sinna, kuhu sina otsustad minna," tõdes Kardos.
„Te olete sõgedad! Enesetapjad!" ei suutnud Timur uskuda kuuldut. „Samas kui ma mõtlen, et päästsin selle inimese elu, siis kuidagi kahju on küll tema elu lihtsalt raisku lasta."
„Sina päästsid ta elu?" küsis Katalina liigagi kriitiliselt.
„Ma jõudsin enne kuningamehi sinu inimese juurde. Tal oli maksimum mõned minutit elada jäänud. Meie, haldjad, oleme väga targad ja arenenud. Meil oli inimeste rohtudest palju võimsamad ravimid, mille liigne tarvitamine võib küll inimestele kahjulikult mõjuda aga väike tilk päästab elusid. Olin just selle tilga talle suhu pannud, kui teised inimesed sattusid meile peale. Mind nad ei näinud, kuid teie inimest küll. Ma ei saanud neile reeta ennast. Oleksin sellega kõik metsahaldjad ohtu seadnud. Kuninganna otsustas võtta vastu raske otsuse ning valetada sulle, kuna inimene oli nagunii surma määratud."
„See poleks tohtinud olla tema otsus!" vihastas Katalina. Ta ootas, et Timur vaidleks vastu, kuid haldjas noogutas ainult kurvalt.
„Hakkame siis minema," teatas Timur. „Nagu ma aru saan, siis pole meil aega kaotada," lisas noor haldjas kui märkas, et tema kaaslased ei hakka liigutama. „No, mis on nüüd?"
„Kas sa tuled meiega kaasa?" küsis Katalina kahtlevalt. Ta vaatas toas ringi, et leida mõnda kasulikku relva.
„Ma ei saa ju sellisest seiklusest kõrvale jääda. Ja pealegi oli minu ülesanne Katalina vajaduste eest hoolitsemine. Aga, kuidas sa meie kaitseväljadest läbi said?" haldjas vaatas vidukil silmadega Kardost.
„Sa oled unustanud, et ma pole tavaline inimene."
„Lähme nüüd," kiirustas Katalina. Ta hakkas aknast välja ronima.
„Mida sa teed?" imestas haldjas. Tema näoilme pani Katalina punastama.
„Me peame ju ära hiilima? Haldjakuninganna pole raudselt õnnelik, et lahkume," õigustas Katalina oma käitumist. Ta tõstis jala vaikselt tagasi tuppa, kui märkas Timuri pearaputust.
„Meie liikleme palju lahedamalt ning kiiremini. Me kasutame portaale. Tulge minu järgi!" Timur väljus toast ning asetas sõrme suule, andmaks märku, et kõndida tuleb vaikselt. Haldjas vaevu puudutas maad, kuid Katalina sammud tundusid neiule endale trampimisena. Oli näha, et temaga polnud rahul ka tema kaaslased, kes saatsid talle hoiatavaid pilke.
„Me saame kasutada köögiportaali, see viib meid hukkamisplatsile lähedale," Timuri silmad helkisid ees ootava seikluse tõttu. „Kas minu praegune kuju sobib või peaksin ma ennast muutma?"
„Sinuga on kõik korras," ütles Kardos ning kortsutas kulmu, kuna haldjas oli jäänud seisma näoga vastu seina.
„Nüüd pange silmad kinni. Oodake viis sekundit ning astuge täpselt seitse sammu edasi. Te kogete midagi imelist, vähemalt teie jaoks kuna meie liigume koguaeg nii ringi."
Katalina jälgis piinliku täpsusega juhiseid ning peale sammude astumist ja veel viivitamist tegi ta silmad lõpuks lahti. Ta ei suutnud uskuda, kuid nüüd olid nad kolmekesi pressitud kitsasse kemmergusse, mis haises jõledalt.
„Pole just mõis maandumiseks aga väga hea varjuline koht. Meie kokale meeldib toidu sisse panna inimeste maailma viskit. Siit kaudu käib ta seda salaja toomas. Kõrtsnik muidugi on meie oma mees. Haldjaid on siin linnas mõned veel aga inimeste sekka saavad ainult parimad haldjad. Nad on meie luuremehed."
„Kas me võiksime lihtsalt siit vetsust välja minna?" sekkus Kardos, kes ei suutnud haisus hingata ning pealegi oli ta surutud nägupidi vastu haldja rinda.
„Parem oleks tõesti, kuna mul tekib hirmus suur kihk sinu verd maista, kui sa mulle nii lähedal oled."
Haldjas piilus ukse vahelt välja ning lükkas selle rahuldus ohkega lahti. Neid tervitas värske õhk ning kõrtsi muusika. Timur ajas selja sirgu ning kõndis pika sammuga üle tühja saali. Ta istus kõrtsileti taha maha ning pilgutas kõrtsnikule silma. Too lennutas haldjale häguse vedeliku.
„Meil pole aega siin ennast täis juua!" riidles Katalina.
„Sa oled saanud endale mõned päris tüütud sabarakud. Kas sa oled hädas?"
„Nad on tegelikult päris talutatavad," Timur naeratas kõrtsnikule. „Meid ootab ees suur seiklus. Oled sa kuulnud, millal hukatakse kuningapoja tapja kaasosaline?"
Kõrtsnik sülitas pahandavalt maha: „Me peaksime kõik tema ees hoopis kummardama. Üks raibe maailmas vähem. Aga mis sa arvad on põhjuseks, miks mu kõrts nii tühi on? Jõudsite just peamänguajaks kohale. Umbes veerand tundi on jäänud esilinastuseni."
Katalina tormas kohe ukse poole. Nad ei tohtinud kaotada enam minutitki. Ruumi taha nurka oli kogunenud üks väiksem seltskond, kelle silmad olid juba klaasistunud. Kaks neist läksid omavahel kaklema ning teised hakkasid neile kaasaelama.
„Ma pean need kuked lahutama teineteisest," teatas kõrtsnik, „aga ma sinu asemel, noor daam, niimoodi ei kiirustaks. Kui juba mina sinu ära tundsin, siis pole kahlustki, et seda teevad ka kuninga sõdurid. Sa oled siin kuulsus. Sinu pilt ripub igal postil. Kuningas otsib sind elusalt, kuna tal on sinu jaoks omad kurjad plaanid."
Katalina ja Kardos vaatasid ehmunult kaklejate poole. Nad kartsid, et kõrtsnik oli just nad reetnud oma suure suuga, kuid mees hakkas vaid naerma: „Ma olen haldjas, küll ma oskan sellist väikest asja nagu enda kuuldavaks tegemist ainult vajalikele inimestele. Aga teid nad kuulevad. Mul on siin üks Egiptusest pärit sall. Ise käisin seal, läbi portaali." Haldjas säras uhkusest, kuid ei Katalina ega Kardos teadnud Egiptusest midagi. Sall iseenesest oli ilusast värvilisest siidist ning mitte liiga eksootiline kohaliku moe jaoks.
Kataline mähkis rätiku ümber oma pea ning naeratas kergelt oma peegeldusele aknast. Rätik sobis tema silmadega kokku, kuid ta pidi proovima võimalikult palju oma näost varjata ning lootma, et rahvamassist ei tunta teda ära.
„Nüüd olen ma valmis minema Germanit päästma! Ja kurat küll, kas sa võiksid Timur selle joomise jätta ja ennast liigutama hakata?" vihastus Katalina, kelle närvid olid niigi püsti ning kelle arvates liigutas noor haldjas ennast piinlikku aeglusega, kui kaalul oli tüdruku armastuse elu.
„Me peame otsima mingid relvad ka!" teatas Kardos, kes nägi ainukesena ette, et tulev olukord ei tõotanud olla sõbralik kohtumine. Kõrtsnik pilgutas silma ning ulatas neile koti leti alt. Kardos vaatas seda ning tema palgele ilmus naeratus. „Lihtsalt imeline. Mulle meeldivadki lühikese teraga noad, mis on aga teravad.