Mul on äärmiselt piinlik. Ma just vaatasin, millal ma viimati postitasin, ja issand jumal.
Teate, ma tegelikult pean küll Teie kui lugejate ees andeks paluma. Ma tegelikult ei tahtnud, et nii juhtuks. Ma tegelikult arvasin, et ma suudan edasi kirjutada.
Kuid ma avastasin midagi.
Tegelikult on see vägagi positiivne. Ainult et ei mõju hästi mu kirjutamisele.
Ma olen õnnelik. Teate, mida see tähendab? See tähendab seda, et ma tahan veeta rohkem elades oma päriselu, kui tuletada meelde, mida teevad Caro, Jason ja Jake.
Ma tean, et see ei rõõmusta teid, et ma väga palju enam kirjutada ei suuda. Ma olen proovinud, ausalt ka. Lihtsalt .. enamasti see ei tule välja, sest ma olen õnnelik just selle inimesega, kes mind päriselt tahab ja armastab, mitte keda ma kujutan ette seda tegema.
Nii et andke mulle palun andeks.
Ma lähen sügisel ülikooli. Elan ühes korteris oma poisi ja tema kahe sõbraga (kes on ka mõlemad meessoost). Kui see ei paku teile piisavalt kirjutamismaterjali, siis andke andeks :P
Tegelikult vihjasin ma sellele, et saan "Varjudele minevikust" kindlasti vägagi mõnusalt ideid :)
Loodan, et ei vea teid vähemalt siis uuesti alt. Ning et te võite end mõnusalt sisse seada ja endiselt mu jutte nautida.
Tänud neile, kes jäid :)
***
Palun ärge vaadake mind. Palun? Oh jumal, miks ma pidin midagi ütlema?!
Pitsatükk oli endiselt poolel teel mu suhu ning ma arvan, et see muutus juba suhteliselt kärsituks. Silmitsesin närviliselt mind vahtivat kaaskonda.
Olime lahkunud umbes 12-liikmelise seltskonnaga, nii et pidime jagunema kaheks laudkonnaks. Minu omas oli Jason - suuuuuuur üllatus -, Ian, Maria, Hayley ja Gus. Ja nad kõik jõllitasid mind nii suure huviga, nagu mingit tundmatut looma.
Holy crap noh. Köhatasin mitmetähenduslikult. Ma ei tea, kas te olete kunagi proovinud süüa nii, et teid jõllitab terve laudkond. Ma ei julgenud vaadata taha, sest kartsin, ega ometi ka teised meie grupist mind jõllita.
Sest, nagu, mu elu ei ole piisav seebikas.
Samas, järeldades naerust, sain aru, et need inimesed vähemalt naudivad end.
Wow, indeed. Vähemalt keegi tegeleb oma eluga.
Lõpuks nad siiski asusid ka oma pitsade kallale. Need polnud vist enam piisavalt kuumad, mis söömise alati meeldivamaks teeb, ning ma tundsin sellest mingit kahtlast rõõmu. Justkui oleks olnud see karistus, et nad nii hukkamõistvalt mind piidlesid.
Ei, no päriselt ka. Mida inimesed nii väga nüüd pitsas leiavad?
Samas, ega see nüüd nii hull ka polnud. Pitsa, ma mõtlen.
Kindlasti ei tekkinud mul sellest mingit joovastust, aga siiski.
Nagu alati, lõpuni ma seda süüa ei jõudnud ning see läks jagamisele.
Sest mehed, ilmselgelt, söövad väga palju.
Pärast üpriski mõnusat lõunasööki asusime lõpuks ometi tagasi. Teekond ei olnud nüüd ka niivõrd lühike, kuid kui sul on ülimalt meeldiv seltskond ja sa tegeled kogu aja endale kõhulihaste tekitamisega, siis see läheb väga kiiresti.
Tänase päeva mõte oli juba rohkem pidutseda. Järgneval õhtul pidime sellest pisikesest paradiisist lahkuda ja see oli ju vaja korralikult ära tähistada.
Mitte et ma seda päriselt teha kavatsesin. Ma ei pidanud jooma, et segaseks muutuda. Ma olin niigi täiskohaga segane.
*
Kortsutasin kulmu selle telgi suunas, millest juba pikemat aega jutt käis.
Colleen ja Jake ühes telgis. Joshi telgis, kui lubate mainida. Ta oli, kergelt öeldes, ärritunud. Ütles, et ei julge pärast nende väljatulekut siseneda.
Nojah, vaikne võis ju seal olla, aga kunagi ei tea.
Ma isegi ei ole kindel, miks ma nii tundsin. Ma mõtlen, et c'mon, ma olin lõpuks ometi Jasoniga. Sellest suhtes, et lõpuks ometi sain ma temaga aega veeta ja tundus, et ka tema nautis seda. Võib-olla mitte just nii palju, kui mina, kuid siiski. Kes üldse naudiks minusuguse segasega ajaveetmist?
Tean juba, et mu sõbrannad lihtsalt peksaks mind seepeale veidi aega. Kuid siiski. Mõelge selle üle järele. Arvestades meie klassi ja üldse ülejäänusid inimesi polnud ma kohe kindlasti kõige meeldivam kaaslane.
Oeh.
Igatahes rääkides telgist.
Colleen, kes muidu oli korralik ja vaikne tütarlaps, oli oma kind-of parimast sõbrannast Juliast eemale saanud ja äkki tuli välja, et ta polnudki nii korralik ja vaikne. Ta oli end mõnusalt täis kaaninud ja hakkas ennast nüüd Jake'ile külge ajama.
Okei, olgem ausad, kes ei ajaks end Jake'ile külge? Sa isegi ei pidanud täis olema selleks.
Jake oli tükike koorekihist. Ja ma ütleks, et kuumim tükike. Kindlasti tõstab oluliselt tema väärtus see, et ta polnud nii idioot, kui enamus sinna kuuluvaid. "Nii idioot" tähendab seda, et ta oleks võinud oma talentidele ka palju parema kasutamise leida. Aga eks igaühel omad eelistused.
Ma kujutan ette, et ma polnud kindlasti ainuke, kes armukade oli. Juba teiste tüdrukute pilkudest oli näha, et nad ei ole just väga olukorra poolt.
Ja siis kadus see "paarikene" - öelge seda nii sisisevalt kui võimalik - Joshi telki.
Ma usun, et võib väita, et tol hetkel oli ainult Josh vihasem, kui enamus kohalolnud tüdrukutest.
"Ma arvasin, et sa ei ole mitmemehepidaja," kostis häält mu kõrvalt.
Pöörasin pea lõbustatud Alasia poole. "Ja mina arvasin, et Michelle'i-taolistele kommentaaride peale ei saa mitte solvuda,"
"Well, tundub, et me mõlemad eksisime,"
"Ah," Hingasin sügavamalt sisse. "Ma ei tea, miks ma nii tunnen. See on nagu .. jaa, sul on täiega õigus, eks. Ma olen siin Jasoniga ja näib, et me naudime teineteise seltsi .. aga ma vist olen juba hakanud Jake'i crushima..,"
"Ma ei ütleks, et oled hakanud. Sa oled temast juba sees,"
"Ma tean," sõnasin läbi hammaste. "Aga me ei räägi sellest,"
"Ilmselgelt me peame sellest rääkima," sõnas Alasia teadlikult. "Sest, kas tead, kui sa oled korraga armunud kahte poissi .. siis see ei lõppe hästi,"
"Aga ma ei ole," väitsin ma põikpäiselt. Ma tegelikult ka ei olnud. Võib ka olla see, et ma lihtsalt tahtsin seda uskuda. Ma ei teadnud.
"Keda sa rohkem tahad?"
Jasonit, oli automaatne reaktsioon. Kuid miks ma siis endiselt mõtlesin ka Jake'ist?
"Alasia," ütlesin ma täiesti tõsiselt ja tüdruk elavnes. Ta juba ootas tõsist jutuajamist. "Ma arvan, et meil on vaja kõigil tähelepanu kõrvale ajada. Too kõlarid välja,"
*
Hiljem tol õhtul, või pigem juba ööl, sirutasin ma taas järve äärest jalad välja ja mõtlesin järele.
Tantsimine tõepoolest tegi kõik paremaks. Muidugi teeb. Sa tõmbled muusika rütmis nagu oskad ja kedagi ei huvita, sest tänapäeval ei oska enam keegi õigupoolest tantsida. Ja isegi kui keegi ongi käinud ballitantsus, siis see enam nii populaarne pole. Ja tegelikult vahepeal ongi hea ennast täiesti vabaks lasta.
Tantsimine oli mu alkohol, mu narkots. Ma ei vajanud neid. Ma elasin end teistmoodi välja. Kirjutamise, blogimise, tantsimisega.
Mu pisike kamp parimaid sõbrannasid oli mulle palju tähtsam kui suur seltskond tähtsusetuid tegelasi. Ma üldse ei saanud aru inimestest, kellel pidi olema hiiglaslik haarem, ja nendega siis sai kõigiga läbi käidud-magatud ning loomulikult draamatsetud.
Palju tähtsam mu arust oli omada tõelisi südamelähedasi sõpru, keda võisid usaldada.
Tume järvevesi oli vägagi rahustav.
Ka see oli minu mõnuaine.
Loodus. Müstika. Paralleelmaailmad.
Ma teadsin, et oli liiga väljaspool meie pärismaailma. Kuid see oli see, mis mulle sobis. Ma ei tahtnud, et keegi muudaks mu arvamust. Ma teadsin, et nad kõik pidasid mind veidrikuks ja tobedaks. Kuid ma ei hoolinud. Niikaua, kuni ma võisin seda endale hoida ja keegi seda ära ei võtnud, oli kõik hästi.
Lehtede sahin mu selja taga äratas mind mu mõtetest.
Vaatasin järsult selja taha.
Pimedus neelas enamuse, kuid ma nägin kuju.
Ma oleksin ju võinud karta, kuid miks?
Kui see oleks keegi, kes tahtis mind tappa, siis poleks karjumine ja hirm aidanud. Tol hetkel polnud ma veel nugade kuninganna.
Ja kui see oli sõber, olnuks karjumine ja hirm olnud tobe.
"Mulle meeldib see, kuidas sulle meeldib end alati öösiti ära peita. Ma ei saa aru, kas sina ise tahad kedagi ära tappa või sa lihtsalt ootad, kuni keegi sul kõri läbi lõikab,"
Kallutasin pead. Ma poleks kunagi arvanud, et see tõepoolest juhtub.