„Ma lasin õmblejal sulle kleidi õmmelda. Pane see täna õhtuks selga. Me lähme väga tähtsale õhtusöögile!" teatas Anni Catherinele ukse vahelt. Naise põsed õhetasid erutusest. Ta oli ukselt kadunud sama kiiresti kui ilmus.
Neiu viskas tikkimise käest ära. Ta oli oma toas juba mitu tundi proovinud närve rahustada käsitööga. Tavaliset see aitas teda, kuid täna polnud niidist ja nõelast tulnud kasu. Ta vaatas veel korraks imetlevalt kassipoega, kellest oli juba üle poole valmis. Catherinele meeldis teha oma käega asju, kuna tal oli nagunii alati palju aega, mida sisustada.
Ema oli uue kleidi asetanud enne toast lahkumist hellalt tooli seljatoele. Tüdruk hakkas seda paberist erutatuna lahti harutama. Ta polnud jõudnud emalt küsida, kuhu nad lähevad aga uus kleit kõneles, et ees ootas väga eriline õhtu.
Kleit oli tumekollane ning maani. Sellel olid poolpikad pitsist varrukad ning kaelaauk oli v-kujuliselt isegi liiga avar. Kuid kleidist õhkus õrnust ning naiselikust.
Catherine pidi tõdema, et kleit oli täpselt tema mõõtude järgi, kui oli selle selga toppinud. Kleit pitsitas piha ümbert kergelt, tuues välja tema lameda kõhu. Puusade juurest läks kleit natuke laiemaks.
„See on ideaalne!" kiitis Catherine oma peegelpildile. Ta jooksis ka ema otsima, et naist tänada, kuid Anni oli oma toas riiete vahetamisega hõivatud. Naine käskis Catherinel ka oma juuksed korda sättida ning teha tagasihoidlik jumestus.
Catherine jõudiski napilt juuksed ülesse soengusse sättida ning põsepuna panna, kui isa käskis neil minema hakata. Nad ei tohtinud hiljaks jääda. Ukse ees seisis tõll, mis pidi nad õigeks ajaks kohale viima.
Nad sõitsid uhkelt kitsastel tänavatel. Inimesed läksid kahte lehte laiali, andes neile teed. Catherine tundis end lõpuks nagu auväärt daam, kuid ta teadis, et see oli ainult pettekujutlem. Kõik see pidi lõppema peale tõllast välja astumist. Siis on ta taas tavaline siniste silmadega hõimu laps.
Keskväljakust möödudes hakkasid neiu käed värisema, kuid sealsest piinatööst ei olnud enam jälgi. Ta proovis oma hingamist ühtlustada. Polnud vaja, et vanemad märkaksid tema ärevust.
Nad kihutasid sisse lossi väravast. Valvurid lasid nad peatamata läbi. Catherine vaatas emale otsa. Naine naeratas: „Ma ei tahtnud sind närvi ajada aga täna õhtustame me kuninglikuperega koos!"
Catherine jalad hakkasid ka värisema. Tema lihtne tüdruk pidi istuma ühe ja sama laua taga kuningaga! Sellist au olid vaid vähesed kogenud. Ta teadis, et tema vanemad olid heades suhetes kunigaperega aga, et nii heades, see üllatas teda.
Neiu suu vajus muudkui lahti, jalutades mööda lossi koridore. Ta polnud kunagi näinud midagi nii uhket. Kõigest õhkus rikkust. Seinad olid bronksikarva ning neil rippusid maastikust maalid. Nende raamid olid kullast.
Catherine jäi ühte maali metsast vaatama. See oli maagiline pilt tihedast rägastikust.
„Nagu näha on sul hea maitse. Antud maal on äärmiselt väärtuslik," ütles hääl neiu seljatagant. Ta pööras ehmunult ringi ning jäi vaatama tõsisesse näkku. Mehel olid kalgid sügavad pruunid silmad. „Ma pole küll kuningas, veel, kuid eeldan ikkagi, et lihtrahvas minu ees kummarduvad!"
Catherine silmad läksid ehmatusest suureks. Ta polnud tundnud ära kuninga vanimat poega. Ta laskus kiiresti kniksu. „Ma väga vabandan, ma ei tundnud Teid ära."
„Harimatu mats!" pomises mees nina alla. Catherine nägi vaeva oma keele taltsutamisega aga, kuidas tema oleks pidanud esimest korda kuninga poega nähes teda kohe ära tundma. Muidugi oli ta näinud mitmeid maale, kuid need vältisid alati kõiki kuninglikupere iluvigu, sest miks muidu polnud maalidel suurt sünnimärki, mis mehe lõual oli?
„Andke Catherine rumalusele andeks. Me oleme teda hästi õpetanuud, kuid ta on veidi eluvõõras. Tema tulevane mees saab temast ideaalse naise välja koolitada," tõttas Anni appi. Kõik peale kõnealuse muhelesid.
„Tema rumalusest ja päritolust on peaaegu võimalik mööda vaadata tema ilu tõttu," teatas kuninga poeg ning sammus söögituppa. Catherine nägu läks vihast ning häbistatusest punaseks. Anni saatis talle kurja hoiatava pilgu.
Kuninga ja kuningannaga tutvumine läks palju meeldivamalt kui kuningapojaga. Catherine oli alati söönud head toitu, kuid lossi söök ületas kõik ootused. See oli lihtsalt fantastiline. Neiu ei pööranud erilist tähelepanu vestlusele, peale seda kui taipas, et tema sõnavõttutele vaadati viltuse pilguga. Kuid järsku tõmbasid kuninga sõnad tema tähelepanu.
„Meie riik pole kunagi nii tugev olnud, ka rahval läheb hästi. Kui nii jätkub, siis saame varsti oma piire suurendada."
Catherine ei suutnud oma keelt taltsutada: „Kas selleks, et oleks veel rohkem nälginud inimesi?" Neiu soovis kohe, et oleks suu pidanud. Tema ema ahmis valjult õhku ning tundus hakkavad lausa minestama.
„Kust kohast sa sellise info välja võtsid?" küsis kuningas Alvares. Tema üks kulm oli ähvardavalt kõrgemale kerkinud. Catherine otsustas, et enam pole õige aeg taganeda.
„Ma nägin, kuidas keskväljakul piinati inimesi, kes olid varastanud toitu oma nälginud lastele."
„Millal sa seal käisid?" küsis vihane Anni.
„See ei ole tähtis! Üks inimene ütles seal, et väljaspool müüre on palju nälginuid! Kedagi ei tohiks piinata, kuna nad on valmis kõike tegema oma pere toitmiseks."
„Kui sa nii kõneled võib jääda mulje, et oled meie kuningriigi reetur!" teatas kuninga poeg. Kuningas Alvares oli tõmbunud mõtlikuks.
„See ei tee minust reeturit, et soovin, et kõigil oleks kõhud täis."
„Ma olen kursis, et on mõningad piirkonnad, kus vahepeal napib toitu, kuid sa ei saa meie perekonda selles süüdistada. Seal palju teisi põhjuseid. Me saadame igale poole alati toitu, kuid mõndades piirkondades on röövlid, kes takistavad meie alamaid toidu viimisel. Ja ma võin kinnitada, et need kurikaelad, keda karistati rahva ees polnud ainult toiduvargad. Nad olid tõelised röövlid."
„Vabandust, ma tegin ennatlikke järeldusi. Ma olen alati arvanud, et paremat kuninglikku perekonda pole võimalik leida, kui teie olete. Nüüd ma veendusin sellest," ütles Catherine, kuid ta polnud päris kindel, aks mõtles oma sõnu tõsisiselt.
„Tark naine, just sellist ongi mu pojale vaja," teatas kuningas. Catherine silmad läksid suureks, mille peale hakkas kuningas naerma. „Kas sa ei teagi, et oled juba lapsepõlvest saati välja valitud. Sinu vanemad kasvatasid sind nii, et sa oleksid parim partner minu pojale."
Catherine hüppas püsti. Tema tool kukkus valju plaksuga vastu põrandat.
„Catherine, istu maha!" karjus tema isa. Neiu võttis sõnatult istet. Ta jõllitas üksisilmi oma taldrikut.
„Ärge võtke tema käitumist isiklikult. See uudis tuli talle lihtsalt oodamatult. Tegelikult on tema käitumine väga eeskujulik," proovis Anni taas olukorda siluda.
Catherine aga ei suutnud muule mõelda, kui et temast saab oletavasti kuninglikupere liige. Ta ei suutnud taas jõuda selgusele, kas olukord on väga hea või väga halb. Kuninga poeg oli temast vähemalt kakskümmend aastat vanem, kuid see abielu on kõigi tüdrukute unistus. Temast võiks saada tulevikus kuninganna. See mõte pani Catherine muigama, see lihtsalt ei tundunud üldse reaalse võimalusena.
Tagasi koduteel pidi Catherine taluma ema pika sõimlevat monoloogi. Ema aga ei teadnud, et neiu ei kuula teda üldse.
„Kas ma pean kuninga pojaga abielluma?" sekkus neiu uskumatult ema jutu vahele. Ta vajas kinnitust, et polnud kõike endale ette kujutanud.
„Jah, me võtsime sind endale kasvatada teadmisega, et tulevikus lähed sa lossi elama. Sa peaksid tegema õnnelikuma näo pähe kuna see on suurepärane."
„Miks just mind valiti kuningaperre?"
„Kuningas nägi ette, et meie rahvas ei võta sinu hõimu lapsi omaks, seega nad otsustasid, et kui kuninga enda poja naine on üks sinutaolistest siis rahval ei jää muud üle, kui omaks teid võtta. Ühtne rahvas on tugev rahvas. Seega antigi meile, kuningapere headele sõpradele, ülesandeks sinust kasvatada eeskujulik naine. Täna sa käitusid küll nagu talumats aga kuningale meeldis sinu söakus."
„Mida sina kuningast arvad?" küsis isa.
„Ta on võimas inimene," ütles Catherine ainult ning süvenes taas enda maailma.