2. Vana Kett
Viskasin kotid lauale ja ohkasin väsinult. Ma peaks vist rohkem trenni tegema. Need trepid muutuvad tüütuks juba ka.
Raputasin jope maha ja kortsutasin kulmu, kui ei kuulnud tuttavat kõlinat. Mul on olnud 12 aastat üks käevõru, millel olid erinevad kujud. Iga sünnipäev lisasin ühe, mis aastat meenutas. Ma ei võtnud seda kunagi ära ja nüüd oli see kadunud?
Ohkasin ja tundsin, kuidas üksik pisar mööda põske alla jookseb. See kett tähendas mulle palju, ükskõik, et see oli räbal ja vanemad kõlinad oli kriimustatud või mõnda muud viisi kahjustatud.
Enda toast kuulsin oma telefoni helisemas. Kas ma jätsin tõesti telefoni koju? Ma ei lahku ju muidu kunagi selleta. Aga ega jah, pohmakaga tõesti normaalne ei olda. Naljakas, inimesed arvavad, et nad on kõige hullemad purjus olekus, kuid tegelikult on suhteliselt vapustav, kui imelikud on inimesed järgmine hommik. Nagu oleks ikka veel koomani täis.
Viskasin ennast meritähe kujus keset voodit ja haarasin telo.
"Heioooo!" Kisasin mikrofoni ja kuulsin Lisat naermas.
"Kallis! Ma igatsesin sind! Okei, tegelt mitte nii palju aga jahm," mu blond best friend naeris.
"Kui sa mind ei igatsenud, siis miks helistada?" Lõin käega vastu patja, niiet see kukkus maha ja ma lamasin seljal selle asemel.
"Noh, tegelikult see puudutab One Directionit..." Lasin valla oma sisina.
"Lisa, kõigist teemadest sa valid selle?!"
"Kuula mind, Kitty," ta ohkas. Ainult Lisa ja Dessu võisid mind Kitty'ks kutsuda, reegel. "Ma vaatasin Zayn'i--"
"Sa mõtled jälitasid?"
"Jah. Ma olen stalker. Rahul? Nüüd shush!" Pööritasin silmi, kuid jäin vait. "Zayn'i lehel on pilt sinu sellest tobedast ketist, mis su käe ümber on. Just see sama kett!"
Ei... Kindlasti, ei saa olla. Samal ajal, kui Lisa kirjeldas seda ja hoovavalt rääkis Zaynist, avasin ma läpakast Twitteri. Tema twitteris oli tõesti kohe esimese asjana pilt minu ketist, mis mingi laua peal asetses. Kui ta mäletab... Oh kui ta ainult mäletaks!
Ei.
Katarina, pühi see mõte minema.
"Mida sa teha kavatsed?"
"Ei midagi, Lisa. See on ainult käekett," vastasin, kukalt kratsides. Tegelikult tahaks seda rahas väärtusetut eset tagasi, kuid ma ei soovi Zayn'iga enam kohtuda.
"Ma võiks selle tagasi küsida," pakkus ta kuid ma tegin eitavat häält.
"Pole vaja. Kuule ma homme koolis räägin sinuga, eks?"
"Olgu. Aga lihtsalt mõtle selle üle eks? Sa ei saa ju seksi jumalaid igavesti hate'da.
"Tahad näha?" Ta ilmselgelt vihastus ja pani kõne ära.
Mu elu lihtsalt ei taha kergeks muutuda, ega? Kaotamine ühe korra oli juba piisavalt valus. Ma ei soovi enam. Üks hoop jättis oma jälje, mitu ma veel vajan?
__
"Ei, palun lõpeta," nuuksusin, kuid ta ainult naeratas kurvalt.
"Palun vabandust, KittyCat. Ma loodan, et kunagi sa suudad mulle andeks anda," ta sosistas ja hakkas vaikselt taganema.
"Ma vihkan sind!!" Karjusin talle järgi, kuid ta isegi ei pöörand ümber. Vajusin pehmele rohelisele metsa vaibale istukile samal ajal kui pisarad ja südamevalu keha raputas.
"Palun.. Ära jäta mind üksi," nuuksusin ja vaatasin veel tema kaduvat kuju, mis varsti pehmesse udukogusse kadus. "Ma ei suuda üksi..."