Vabandan ette vigade pärast, mul pole aega seda osa praegu üle vaadata ja ma olen liiga paganama närvis hetkel, et ilmselt ei leiakski oma ärevuses ühtegi viga :)
Mul hakkab pooleteise tunni pärast kutsevõistlus ja tõesõna, mul on juba kaks päeva olnud selline nägu peas, et hakkan iga hetk oksele :) Ei jõua oodata, kuna see päev ükskord otsa saab- see saab üks hiiglama tore päev olema :D :D
Vahvat päeva Teilegi, mu kallid!!!!
Armastusega,
Kats
Anna
Kõndisin kööki, olles vägagi teadlik tulisest mehest enda kannul. Tema kuumus riivas mu nahka nagu päikesekiired.
" Jumal tänatud! Ma mõtlesin juba, et asutasite magamistuppa mingi oma küla või midagi ning hakkasite sealset iivet tõstma. "
Kerttu viskas meile kiire pilgu. Mulle sooja, Sebastianile mitte just väga.
" Mida? " raputasin arusaamatult oma pead ning kõndisin tüdrukule lähemale, hiilides üle tema õla.
"On need pannkoogid? " hingasin elevusest. Ma jumaldasin pannkooke. " Kas sina tegid need? " vaatasin Sebastianit, kes toetas seljaga vastu köögikappi.
Ta muigas soojalt ning noogutas.
" Jah. Sulle. " tõi ta eraldi välja ning silmitses kulmu kortsutades Kerttut, kes järjekordse koogitüki endale suhu lükkas.
Ta võttis kapist taldriku ning ulatas selle mulle, otsides seejärel sahtlist välja ka noa ja kahvli. Jälgisin teda vaikse imetlusega. Ta teadis eksimatult, kus miski asus, teadsin, et see oli seetõttu, et ta oli siin elanud enne mind.
See oli tema kodu.
Kuid see võiks olla meie kodu.
Mitte veel. Aga kunagi. Kui ta tahab.
Tahtis ta?
Ma tean, et mina tahtsin.
Oh, Anna. Teie esimene suudlus oli alles kaksteist tundi tagasi ja sa juba unistad kooselust?? Sa oled sõge!
No mis mul öelda- ta suudleb hiiglama hästi ja näeb välja nagu kõige täiuslikum meesolevus terves universumis. On see halb, et ma teda ainult endale tahan jätta??
" Istu ja söö nüüd." sõnas ta, tuues mind välja oma mõtetest ja lisas seejärel mulle kõrva sosistades, " näita, kui väga sa mu huuli igatsed. "
Tema soe hingeõhk silitas mu nahka, tema suu mulle nii kiusatuslikult lähedal.
Pidanuksin vaid oma pead keerama ning oleksin tema huuli kohe tundnud. Jumal küll!!!
Neelatasin ning tundsin kuumahoogu varvastest juusteotsteni endast läbi voolamas. Tahtsin teda nii väga kohe praegu suudelda.
Poleks Kerttu meiega, oleksingi seda ilmselt teinud. Ma polnud kindel, kuidas tüdruku kohalolusse praegu suhtuda.
Ole talle tänulik, sest vastasel juhul tegutseksid sa praegu vastupidiselt oma plaanile.
Õige.
Sebastian pidi olema see, kes mind paluma hakkab. Ta pidas ennast tugevamaks, kuid ma ju nägin, kuidas ta tegelikult mind vaatas. Ta praktiliselt sõi mind oma silmadega. Vean kihla, et ta ei pea isegi õhtuni vastu, kui ma oma kaarte õigesti mängin.
" Um. " puudutasin käega oma kaela ja mehe pilku vältides potsatasin toolile Kerttu kõrvale. Ta vaatas mind lõbustatud pilgul ja nügis mu õlga.
" Hinga rahulikult. See läheb kohe üle. " kuulsin naeru tema hääles. Tore, et tal lõbus hommik oli.
" Jää vait! " sisistasin vaikselt talle vastuseks ning võtsin endale ühe koogi. Sebastian istus minu vastu, meie jalad laua all kergelt kokku puutumas. Tõstsin oma silmad ja nägin ülemeelikut muiet tema huultel mänglemas. Ta nii nautis oma võimu mu üle, kas polnud?!
" Mis suur uudis sul siis mulle oli, Kerttu? " vaatasin kõrvale, Kerttu kortsutas mulle oma kitkutud kulmu.
" Ma pärast räägin. Kui me kahekesi oleme , praegu on siin ruumis täpselt üks paar kõrvu üle. "
Sebastian turtsatas. Need kaks ei hakka vist niipea omavahel läbi saama.
Ja mina pidin olema selles seltskonnas neutralist. Milline rõõm.
" Kas sa lähed koju või tahad siia jääda? " uurisin siis Sebastianilt, lootes salamahti, et ta avaldab soovi jääda. Oleks olnud hea koju tulla, teades, et keegi sind seal ootab.
Ära ole nii klammerduv, Anna. Tal on ilmselt miljon kohta peale selle korteri siin, kus ta parema meelega oleks.
Sellega seoses... millega ta üldse tegeles? Käis ta tööl? Koolis? Mida ta tegi?
Ma ei teadnudki.
Ma ei teadnud temast absoluutselt mitte midagi. Ikka veel.
See oli ausaltöeldes suhteliselt masendav.
" Ei. Ma rääkisin Tomiga, ta korjab mu umbes kümne minuti pärast peale, " vastas ta.
" Mm. Hea küll, " üritasin peita pettumust oma hääles
Ta toksas mu põlve, põhjustades mind enda silmi tõstma.
" Aga ma ootan sind, kui sul loengud lõpevad. "
Kurat, kuidas ma tahtsin praegu tema huuli enda vastas tunda.
Minu suule venis tagasihoidlik naeratus.
Nii vale. Ma naeratasin totakalt ja laialt nagu oleks ma hambapastareklaamis.
" Hei. Lõokesed. "
Pööritasin silmi.
" Tuvikesed, Kerttu, " parandasin.
" Midaiganes, linnud kõik, " puhkis ta ja raputas pead. " Igatahes, sinul ja minul on juba õhtuks plaanid tehtud, seega Romeo, vali teine aeg. "
" Meil on? " uurisin üllatunult.
Miks mina sellest midagi ei teadnud?
" Jah. Me läheme ostlema. "
Kissitasin silmi.
" Ei, me ei lähe. "
Vaatasin korraks ka Sebastianit, kelle nägu oli mittemidagiütlev, ainult tema hallid silmad, mis olid tumedamad kui muidu, reetsid tema häirituse. Ta tahtis sama palju minuga olla nagu mina temaga, olin selles kindel.
" Meil on vaja jõuluballiks kleite otsida, " sõnas Kerttu ja ma ausõna kuulsin raksatust oma kaelast läbi jooksmas, kui pea tema poole pöörasin.
" Kas sa ei kuulnud mind eile? Ma ütlesin sulle, et ma ei taha sinna minna. Ja ma pole oma meelt muutnud, " ütlesin häält tõstes ja lõin peopesadega vastu lauda.
Olin oma sõbra peale vihaseks saanud ja teeninud selle reaktsiooniga toasviibijate tähelepanu.
Sebastiangi vaatas mind kohkunult. Tahtsin piinlikusest maa alla vajuda.
Mis mul viga oli? Ühtäkki tundsin nii kohutavat vajadust olla ainult koos mehega, keda teadsin, et kogu südamest armastasin. Ma tahtsin iga vaba sekundi oma ajast veeta Sebastianiga, mitte joosta mööda poode ja valida riideid ürituse jaoks, mis mind täiesti ükskõikseks jättis. Ja mind ärritas Kerttu jäärapäine suhtumine nagu minu arvamus polekski oluline. Tal polnud õigus. Ta ei saanud mind kamandada.
" Mis jõuluballist te räägite? " küsis Sebastian ja vaatas Kerttule otsa, ilmselt aimates, et ma ei taha sellest rääkida.
" Ülikooli omast, mis toimub juba vähem kui kahe nädala pärast, " vastas Kerttu, pettumus ta häälest läbi kõlamas. Ta teadis, et ma ei tahtnud sellest kuulda, ikkagi pidi ta sellega mind närvi ajama. Miks ta seda tegi?
" Ja sa ei taha sinna minna? On sul selleks ka mingi oluline põhjus, sest ma tahaksin seda kuulda. "
Mu suu vajus pärani. Kas ma kuulsin asju? Tema küsimus ei saanud praegu kõlada nagu ei usuks ta mind.
" Mida??? "
" Sa oled kummaline tüdruk. On sul aimu, missuguse vapustava sündmuse sa praegu oma elust välja tahad jätta? See ball on suurejooneliseim ja kõige maagilisem üritus terve aasta jooksul, kuhu iga ülikoolis õppiv tudeng minna tahab. Tüdrukud lausa nutavad selle ootuses. "
" Kutt räägib õigust- ma ka nutan. Igal õhtul. " lausus Kerttu, olles esimest korda üldse milleski Sebastianiga ühel meelel. Või nüüd nad siis toetavad teineteist? Idioodid!
" Mina. Ei. Ole. Sina. Kerttu. Mind ei huvita see pidu. "
" Miks? " küsisid mõlemad üheaegselt.
" Kas ma vajan üldse põhjust? "
" Jah. " Sebastian nõjatus mulle üle laua lähemale, tema sõrmed puudutamas minu omi. Tundsin elektrit endast läbi jooksmas ja pillasin kahvli käest kõlinaga lauale. Vaatasin teda hämmeldunult, ta muigas soojalt, kavalus mänglemas tema mahlastel huultel. Olgu ta neetud!
" Kas sa ei oska tantsida? " küsis ta mulle otsa vaadates ja ma purskasin naerma, Kerttu ühes minuga. Aga kui mina nagu naersin naersin, siis tema seevastu korises nagu umbes kanalisatsioonitoru. Sebastian arvatavasti veendus nüüd täielikult, et ongi veidrikega kokku sattunud.
Ta tõstis oma kulme. " Mis teile kahele nalja pakub? "
Lõpetasin naermise, hingates sügavalt sisse ja välja. Ka Kerttu jättis oma piinlikud häälitsused. Jumalale tänu.
" Muidugi ma oskan tantsida, " sõnasin kindlalt ja istusin sirgelt. Pussitasin kooki oma taldrikul. See oli kahtlemata isuäratav, kuid ma ei suutnud kahvlit enda suu juurde tõsta. Ma proovisin korduvalt. Tulutult.
Iga kord peatus söögiriist vaid millimeetri kaugusel mu suust, pidanuksin vaid huuli paotama ning ülesanne oleks täidetud, kuid ma ei suutnud. Neelamine tõi iiveldamaajava veremaitse tagasi mu suhu.
" Miks sa siis minna ei taha? "
" On sel tähtsust? "
" Jah. " sõnas ta kindlalt.
Tundsin puna oma põskedele valgumas. " Sest ma ei taha sinna minna üksi. Rahul? "
Tõusin püsti ning julgemata Sebastianit vaadata, võtsin laualt taldriku endaga ühes. Ohkasin ning kõndisin kraanikausini, avades selle all asuva kapiukse, mille taga asus prügikast. Tühjendasin oma taldrikusisu sinna. Tundsin, kuidas mind jälgiti. Kumbki silmapaar ei kiitnud mu teguviisi heaks, teadsin seda, kuid ma ei hoolinud sellest väga. Pigem nende pahameel, kui halb maitse mu suus. Pealegi, tahtsin näha, kas Sebastian tõesti ei suudle mind isegi hüvastijätuks. Ma sõin ju pool pannkooki ära- see peab midagi tähendama.
Sa oled ikka tõeline laps!
Pööritasin iseendale silmi.
" Kerttu, hakkame minema, eks. Olen kindel, et Tom on ka kohe kohal. " kogelesin ja puhastasin seejärel oma hääle. Mu silmad libisesid korraks mehele, märkasin murekortsu ta otsaesisel.
Tema pilk põletas mind. Ta oli pettunud.
Samuti olen ka mina, kui ta mind nüüd puudutada ei kavatse. Tema telefonihelin murdis meie silmsideme, neelatasin. Tundsin ennast tõelise idioodina.
Sebastian köhatas ja tõusis püsti. Tema pikk ja tugev keha kiirgamas mehist seksikust, kui ta minust nagu postist mööda kõndis.
Tundsin raskust oma kõris, see takistas mu hingamist.
Anna, sa oled nii kuradima lollide loll!!! Sa piinad vaid iseennast.
" Sebastian, " pöördusin ta poole, kuid tema ootamatu ja õhkõrn puudutus vastu minu põske, üllatas mind. Ta seisis minu kõrval.
Tema pehmed sõrmed libisesid delikaatselt läbi minu juuste, lükates ühe salgu mulle kõrvataha. Vaatasin talle sügavale silma, mu pilk vabandav.
" Kõik on korras. " ta naeratas suunurgast, kuid sain aru, kui sunnitud see oli. " Mine õhtul Kerttuga ning paku talle seltsi, ma helistan sulle, " sõnas ta rahulikult. Liiga rahulikult ja see hirmutas mind.
Noogutasin vaikides, oodates sisimas, et ta oma huuled minu omadele suruks, kuid seda ei juhtunud. Oleksin pidanud teadma.
Ja nüüd sundis ta mind ka tegema midagi, mis mulle absoluutselt vastukarva oli. Ma tahtsin olla temaga. Mitte Kerttuga.
" Nägemist, daamid. " lisas ta ning enne kui mu mõistus uuesti tööle hakkas ja mulle meenus, et tal pole isegi minu telefoninumbrit... hullemgi veel- mul polnud telefonigi, mille numbrit talle anda, oli ta kadunud.
" Per-sse. " jooksin trepikotta, kuid sinna jõudes, kuulsin vaid, kuidas allkorrusel uks pauguga kinni läks. Oligi kõik.
Kurat mind võtaks!!!
Hammustasin huulde ja hingasin nördinult. " Kerttu, lähme! " hõikasin tuppa tagasi jõudes ja haarasin oma koti ning jope, oodates kuni tüdruk koridori loivas.
" Juba mured paradiisis või? "
" Ei." kähvasin ja lükkasin saapaid jalga.
" Sinu nägu räägib küll muud. " torkis ta.
" Jah? " vaatasin teda, " mida see siis räägib? "
" Sa näed välja nagu puhkeksid iga hetk nutma. "
Naersin sarkastiliselt. " Tundub, et ma viimasel ajal muud ei teegi kui vaid oksendan ja nutan. Ma oleks nagu rase. "
" Mu jumal, aga äkki oledki? "
Turtsatasin. " Jah. Ja mu nimi on Maarja. Ära aja paska. "
" Aga tegite te seda? " muutus ta uudishimulikuks.
" Lollakas oled või? Loomulikult me ei teinud seda. "
" Mida te siis tegite kogu öö? "
" Lambaid lugesime. " Lükkasin tüdruku jõuga korterist välja ja sulgesin enda järel ukse.
Kerttu naeris. " Pigem lugesid sa oma keelega tema hambaid, sa libu. "
" Jää vait või ainus, kes siin hambaid hakkab lugema, oled sina ise. " hoiatasin teda sisisedes.
" Tead, ma arvan, et sa oled pahur, kuna sinu seksuaalne vajadus jäi rahuldamata. "
" Jeesus Kristus, me ei aruta sinuga praegu seda teemat, eks! "
" Miks mitte. Me oleme noored. Meie hormoonid möllavad ja meil on vajadused. Miks mitte jagada oma mõtteid kellegiga, kes teab, mida sa läbi elad. "
Pööritasin silmi. " Sina oled muidugi kõikse targem. "
Ta viskas oma käe ümber mu kaela, pigistades seda. " Ma tean, mida sa tunned. See pakitsus on ko-hu-tav. "
Tõukasin teda. " Mine persse. Mul pole mingit pakitsust. Sa oled rõve. "
Kerttu suust kõlas kirgas naer.
" Ja sina oled nagu süütu plikatirts, kes tõmbab näost punasemaks kui päevadega tomat, kui kuuleb sõnu peenis ja seks. "
Viskasin tüdrukule vapustatud pilgu. " Sa oled haige, Kerttu. Tõsiselt. "
Tundsin kuumust mööda oma kaela näkku tõusmas.
Ta naeris mu üle, kui üle auto mulle otsa vaatas, tema lumivalged hambad välkumas. Tundsin kohutavat tungi oma ähvardus teoks teha ja need talle tõepoolest kurku lüüa.
,