" Sebastian, kallis, kas oled valmis?" hõikas ema alumiselt korruselt.
"Kohe!" vastasin talle kõrgendatud häälega.
Vaatasin tõtt enda peegeldusega.Mu kergelt sassis heledad juuksed langesid lohakalt mu otsaesisele. Häirivad lained neisse olid naasnud, kuna ma polnud pikka aega juuksurit külastanud.Aga kui sa jooksed ringi hundina, siis ei huvitagi sind, milline sa välja näed.
Lükkasin tuimalt kätega läbi juuste, eemaldades nägemist piiravad salgud oma emotsioonitu näo eest. Mu silmaiirised tõmbusid kokku, kui varjatud valgus neisse pääses.Hõbedaselt läikiv hall värvus segunes õrna rohelisega, mis aeg-ajalt kadus ja siis uuesti ilmus, muutes määramatuks minu silmade tegeliku tooni.
Olin alati vältinud inimestele pikaajalist otse silmavaatamist, välja arvatud korrad, mil olen teadlikult tahtnud neid segadusse ajada või tekitada neis tunnet nagu oleksid minu silmad viimased, mida nad siin ilmas näevad, ehk siis juhtudel, kui pean vajalikuks kedagi ähvardada. Nagu möödunud ööl selle tüdrukuga.
Tahtsin, et ta kaoks ja lootsin oma silmadele. Kummalisel kombel minu raevunud pilk ei mõjunud talle, kuigi märkasin tema näos hirmu. Ta kartis mulle otsa vaadata, mis tähendas, et ta oli tähele pannud minus peituvat ohtu.Kuid ta provotseeris minu viha veelgi, tehes märkusi asjade kohta, millest tal polnud aimugi ja mis ei puutunud üldsegi temasse. Vastik väike rott, kes oli minu koju pääsenud ja käis mulle oma kohalolekuga närvidele.
Ja nüüd pidin ma minema ja sellele kahjurile teatama, et mul pole vähimatki soovi teda oma õndsas pesas häirida.Aga see polnud tõsi. Tegelikult soovisin ma vaatamata enda sees valitsevale süütundele ja vastupidiselt oma vanemate soovile, et saaksin ta räpase keha sabapidi korteriaknast alla visata.Ma kahetsesin, et olin lasknud tunnetel enda üle võimust võtta, andes sellega minu tumedale poolele võimaluse taas esile tõusta, kuid ma polnud valmis, et leian võõra inimese kohast, mis tähendas mulle nii palju.
"Sebastian!!!" kisendas ema närviliselt, " isegi mina olen valmis ja ma olen naine... naised ei peaks meeste järel ootama.Tule juba või ma vannun,et tirin su alla!"
"Jaajahh." karjusin ja suundusin alla, kus naine diivanil kärsitult jalga kõlgutas. Tema juuksed olid hoolikalt soengusse sätitud ja mitte liiga tugev meik sobitus talle ideaalselt. Olin alati imetlenud, kuidas ema suutis vaatamata ajale või kohale, välja näha nii perfektne nagu oleks tal sada väikest nähtamatut abilist.Aga ta oli üleloomulik olend nagu minagi ja vastupandamatu ilu oli talle geenidega kaasa antud.
"Lõpuks ometi!" ta ohkas mind nähes kergendunult nagu oleksin ta aastakümneteks ootama jätnud ja tõusis kiiresti jalgele.
Pööritasin silmi.
"Ma mõtlesin, et kuna sul nii kaua aega läks, siis võtsid midagi oma juustega ette, kuid nagu näha, siis sind ei häiri see lohakas heinakuhi oma pea peal," ta lükkas oma sõrmed minu juustesse ja sasis neid veelgi.
"Jäta, ema!" pomisesin ja tõmbasin oma pea tema kätest eemale.Ma teadsin, et näen närune välja , aga mind häiris, et ta seda mulle nina alla hõõrus.
" Tõsiselt, ma ei taha seda kohutavat loodusõnnetust su peas enam näha, käi juuksuris."
"Käin, käin.Lase olla nüüd." kähvasin ärritunult.
"Keegi on täna eriti pahur.Mis juhtus, kas ei saanud magada?Süümepiinad?"
Naine vaatas mind ootusrikkalt.Ta teadis väga hästi miks ma rõõmust lakke ei hüppa ja et ma põhimõtteliselt ei saanud sõbagi silmale, miks ta käib mulle närvidele nagu ogaline pind tagumikus.Loodab ta näha, kuidas ma murdun ja laamendama kukun, sest ma olen sellele väga lähedal.
"Kurat, sa saad aru küll, mis mul viga on.Ma olen vaevalt mõned tunnid kodus olnud, aga juba sa korraldad tervet minu elu.Mis on ilma sinu torkimisetagi piisavalt sitas seisus, sulle teadmiseks." nähvasin talle ja pilgutasin katkematult silmi, sest tundsin ,kuidas vihapurse minu nägemist muutis. Üritasin seda kontrolli alla tagasi saada.Poleks see naine minu ema, oleksin kindlasti juba ta kaela murdnud.
"Rahune nüüd...Ma lihtsalt pidin ise nägema, kui hullus seisus su enesekontroll on. Ma pean ettevalmistunud olema, juhuks kui sa kavatsed meie külaskäigu ajal taas murduda."
Ta silitas käega õrnalt mu selga, mille lihased olid pinguldunud.Ma vaatasin teda kulm kortsus, segadus varjutamas mu nägu.Mida see naine õige korraldab?
"Mida iganes."
Liikusin tuimalt uksest välja, kuulsin murelikku ohet oma selja taga.Ema järgnes mulle vaikides.
Terve tee ei vahetanud me omavahel ühtegi sõna. Ma suunasin oma näo temast eemale ja vaatasin emotsioonitult aknast välja.Tundsin, kuidas ta pilk aeg- ajalt minule langes , sellele järgnes iga kord sügav ja pettunud hingetõmme.Kas ta tõesti lootis, et ma naeratan talle laialt , pärast seda, kuidas ta mind kodus õrritas.Lihtsalt selleks, et tema saaks minus kindel olla.Ei saa ju!! On ta nüüd rahul, et rikkus oma katsega minu nigelat tuju veelgi? Ma tundsin ennast nagu fucking laborihiir, keda süstitakse erinevate ainetega, et siis näha, kuidas ta neile reageerib. Ainus vahe oli selles, et mind poldud veel nõeltega torkima hakatud. Minu puhul kasutati verbaalseid süste.
Kõndisin jätkuvalt vihasena trepist ukse poole, mille taga peituvate ruumide järele igatsesin.Peatusin ja vaatasin kõhklevalt ema poole.Ta noogutas mulle julgestuseks.
Sirutasin käe ukse kõrval asetseva kella poole ja vajutasin sõrmega selle mustjat nuppu. Midagi. Vaikus. See ei toonud kuuldavale väiksematki heli.Tükk mõttetut rämpsu.
" Isa arvatavasti ühendas selle lahti.Sa ju tead omastkäest, kuidas poisikesed valimatult nendega mängivad." lausus ema vaikselt.
Tõepoolest.Mäletan , kuidas vandusin üle terve trepikoja ja lubasin neile sitakäkerdistele selle kuradima kella sisse sööta, kui keegi veel peaks seda nuppu ukse taga puutuma. Üldiselt ei jõudnud mu ähvardused aga kellegile kohale, sest karjusin tühjale koridorile.Nad haihtusid õhku iga kord.Õnnelikud kaabakad.
Langetasin käe ja surusin selle rusikasse.Koputasin õrnalt uksele.Kuulatasin.
Teiselt poolt ust ei kostnud ainsamatki heli.Koputasin uuesti, sel korral veidi jõulisemalt. Kuulsin peenikest kiljatust."Mida?" ja sellele järgnevat vandumist.
Kujutasin vaimusilmas ette vihast tüdrukut, keda häirisin tema magusast unest, mida ta minu voodis nautis.
Kas printsess on täna pahur? Tere tulemast klubisse, rott! See on hind, kui ronid kuhugi, kuhu sind ei taheta!
Rahulolu väljendav muie valgus mu suule.Summutatud , kerged sammud jõudsid koridori.
"Ideaalne!" kuulsin tigedat puhkimist.
Mida sa teed? Vaatad ennast üle? Ära vaevu ennast sättima, kallike... Närilised pole minu maitse.
Koputasin korduvalt. Tuhkatriinul võttis liiga kaua aega, et teha kerge liigutus ja uks avada.
"Kohe tulen!" kostis eemalduv hääl.
Kus kaudu sa tuled? Pimeloom, uks on kohe su silme all!
See sihitu sahmerdamine teisel pool ust ajas mind segadusse.Oleksin hea meelega selle puitplaadi pilbasteks lõhkunud, et näha, mis seda plikat kinni hoiab.Mul ei olnud kavaski täna terve päev oma korteri ukse taga trampida.
Ootasin hetke ja koputasin taas.Kuulsin klõpsatust ja uks mu näo ees lükati lahti.
Šokolaadipruunide armsalt sassis juustega tüdruk vaatas mind ehmunult.Ta ei arvanud, et mina tema ukse taha ilmun, mistõttu oli tema suu imestusest paokile vajunud.Taipasin, et ta polnud sugugi ainus, kes üllatunud ilmega oli. Ka minu silmad olid rohkem pärani ning huuled avatud.Kummalisel kombel ei mäletanud ma, et tüdruk , keda eile siinsamas korteris ründasin, oleks olnud nii vapustavalt ilus, et tema ingellik välimus mul praegu hinge kinni lõi.Aga see oli sama isik, sellest andis märku tema põsel paiknev kergelt sinakas-kollase äärisega haav.Korraga tundsin, kuidas miski mu sees pragunes.Lõin oma pilgu maha.
Kas ma tõesti olin võimeline haiget tegema kellegile nii süütu välimusega olendile?
Varasemalt naasnud viha ja häiritus, et tüdruk viibis minu korteris, oli järjekordselt kadunud.
"Deja vu?" pomises tüdruk nii vaikselt, et seda vaevu kuulda oli.
Ma ei saanud tema segasest pominast aru, aga kindlasti oli see teatud märkus minu kohalolu kohta.
Suunasin oma silmad taas temale ja uurisin teda pikemalt. Tema nägu oli ikka veel kergelt unine ja sinakashallid silmad olid kui kaks ideaalselt istuvat kalliskivi,mis kaunistasid tema niigi veatut nägu.Ta vaatas mind vaid sekundiks ja pööras ükskõikselt pea eemale. Ma ei tea, miks ,aga vaatamata sellele, et tema käitus nagu ma oleksin vaim, keda ta tähelegi ei pane ( mida ei saa talle ette heita), ei suutnud ma katkestada oma uudishimulikku vaatlemist.
"Tere, mina olen Mary.Kristjani abikaasa."
Ema naeratas tüdrukule soojalt. Ta üritas ebaõnnestunult varjata oma reaktsiooni,kui nägi sinikat ,mille põhjustajaks mina olin.Ta vaatas mind jahmunult. Loomulikult ei talunud ma tema süüdistavat pilku ja lasin oma silmad sihitult ekslema, vältides kummalegi neist otsa vaatamist.Mul oli millegipärast nii kuradima valus vaadata, mida oma raudse löögiga tegin.See märk polnud kohe kindlasti ära teeninud kohta selle tüdruku põsel.
Tahtsin iseenda peale karjuda, et selline jõhkard olin.Surusin kramplikult oma huuled kokku.Tundsin tüdruku uurivat pilku enda peal, justkui ootaks ta, et teda vaataksin.Ma ei tahtnud enam siin nii seista.Mind ei huvitanud enam see korter ega fakt, et ei saa siia selle tüdruku tõttu naasta.Ma tahtsin lihtsalt haihtuda, et ei peaks seda ebamugavat tunnet oma sees varjama.
"Tere , mina olena Anna." lausus tüdruk kohmetunult ja suunas oma tähelepanu minu emale.
"Kas me tohime sisse tulla?" küsis mu ema ettevaatlikult.
"Mhmh." noogutas ta ja tegi meile sisenemiseks ukse rohkem lahti.
Ma seisin talle nii lähedal, et võisin tüdruku juustest tõmmata tema lõhna oma sõõrmetesse. Ma ei teinud seda. Kuigi tahtsin. Surusin selle tahte alla.
"Sebastian?"
Ema käsi oli välja sirutatud ja ootas mult midagi. Nägin riidepuud tema teises käes.
"Pole vaja...ma ei jää nii kauaks." vastasin kuivalt ja keeldusin tagi ära võtmast.
Ma kavatsesin siit kaduda nii kähku ,kui võimalik, sest olin segaduses.Ma ei mõistnud, mis minuga toimus, kui Anna lähedal seisin. Ta põhjustas mu sees mingi veidra kaose.
" Kas ma pakun teile midagi?Kohvi,teed, mahla?"
Ta oli äkitselt närviline, tajusin tema südamelöökide kiirenemist.Kas ka temal oli ebamugav?
Loomulikut , sa igavene riist!
Ta tuiskas kiirel sammul köögi poole, jättes meid emaga lahti riietuma.
Astusin ettevaatlikult ema kannul toa poole.Kuulsin kiireid samme ja umbmääraseid mütsatusi nagu mängiks Anna köögis jalgpalli.See oleks veidruse tipp.Ta seisis kohmakalt diivani kõrval, nõjatudes ühe käega selle seljatoele.Midagi tõepoolest toimus, sest ta hääl oli muutunud kentsakaks.
" Niisiis...teen kohvi?"
Helid minu ümber muutusid summutatuks, kui proovisin mõista, millega Anna hetk tagasi tegeles.Vaatasin uurivalt ringi, lohistades oma silmadega üle terve ruumi.Äkitselt meenus mulle mu öine särgikaotus, kui haavatud tüdruk keeldus seda oma naha vastu panemast ja selle ärritunult minu jalge ette viskas.Lahkusin ja jätsin särgi põrandale, selle edasine saatus on mulle teadmata.
Poleks ime, kui ta selle kääridega ribadeks lõikus.
Jooksin silmadega üle põranda, peatudes kohas, kuhu see visati.Seda polnud seal.Tõstsin pilgu ja nägin Annat, kelle nägu oli kavalalt muigel.Põrnitsesin teda altkulmu.
Kindlasti lõikus ribadeks.
"Kohvi?" küsis ta nagu muuseas.
Vaatasin teda imestunult.Ma ei oodanud, et ta minuga räägib.Veel vähem mingitki viisakust üles näitab.
"Jah."köhatasin."Aitäh."
Ta noogutas mulle õrnalt.
* * *
Istusin vaikides kreemikal diivanil,pilk maha suunatud.Anna ja ema olid kohad sisse võtnud laua taga ja ma ei tahtnud olla segavaks faktoriks nende kahe vahel.Pealegi tundsin siin eemal olles, et saan taas hingata.Põimisin oma käed ümber tassi, sellest kiirgav kuumus kõrvetas mu nahka, muutes mu käed kergelt tuimaks, aga ma ei lasknud oma haardel lõtvuda.
Neela see valu alla!
Räägid tüdrukule ehk ise?... Sina teda hirmutasid." heitis ema mulle äkki süüdistavalt ette.Kurat, kas ta jätab mind veel kunagi rahule või kavatseb mind elu lõpuni piinata?
Puhastasin oma hääle.Vaatasin talle silma ja tõin kuuldavale kerge ohke.
Siit see siis tuleb.Kõik.Enam tagasiteed pole.
"Sa võid korterisse jääda."
Ta vahtis mind, olles segaduses kuuldud sõnadest.Ta kõhkles minu tõsiseltvõetavuses ja tal oli õigus.Ma ei teinud seda vabast tahtest.Mind sunniti.
Enam pole sellel tähtsust.
"Aga alles mõni tund tagasi ähvardasid sa mind ja väljendasid end vägagi selgelt, et ei taha mind siia..."
Vaatasin Annat altkulmu.Ta näkku oli kerkinud kerge hirm.Ta kartis mind.Ja ta peabki mind kartma, pärast seda, mida talle tegin. Aga ma ei taha, et ta iga kord kui mind näeb, tunneks, nagu peaks ta elu eest põgenema.Kuigi ta ei käituks sugugi valesti, kui seda teeks.
Mu nägu tõmbus selle teadmise saatel tõsiseks.
"Palun...unustame ära, mis juhtus.Saad sa seda teha?"
Ta noogutas, aga mitte veenvalt.
Ajasin oma selja sirgu.Oli aeg otsad kokku tõmmata ja tüdruku silme alt kaduda.
"Ühesõnaga,sa ei pea kusagile minema ega midagi otsima.Jää...jää siia niikauaks,kui soovid,"lausisin nukralt.
Mu süda krambitas, kui see lause üle mu huulte pääses.
"Aitäh kohvi eest,aga ma pean nüüd minema." tõusin ja liikusin kraanikausi äärde.Asetasin sinna oma pooliku kohvitassi.Tahtsin selle kildudeks põrutada.Hingasin sügavalt sisse.
" Kas viin su ära?" küsis ema.
""Pole vaja, ma lähen bussiga.Või jalutan."
Ma pidin ennast tuulutama ja oma peas mõtteid korrastama.
"Kõik korras?" Mary pöördus Anna poole, kellel paistis ,et meenus midagi.
"Mhmh...Mulle lihtsalt meenus,et ei teagi veel, kuidas ma homme kesklinna pääsen.Pidin busse uurima ja ..."
"Aga Sebastian võib sind aidata.Sa lähed ju praegu kesklinna?!"
Ema, mida kuradit sa teed?
Kortsutasin kulmu.Mulle ei meeldinud kohe sugugi tema plaan.Mingi haige taignategu oli tal käsil ja ta segas meid Annaga sinna sisse.Aga see ei õnnestunud tal.
" Ei, tõesti... Sa ei pea mulle midagi näitama.Mul kulub liikumahakkamisele veel aega, kuna ma alles veidi aega tagasi ärkasin ja puha..." keerutas Anna.
Olin talle tänulik. Meie linnaekskursioon oleks aasta sitema tutvumisretke auhinna saanud.
"Hästi." noogutasin, kuid jätkasin näitemängu, et ema mind hiljem lisaks kõigele muule ka mühaklikkuses süüdistada ei saaks.
Mängi nüüd minuga kaasa palun!
"Aga ma võin oodata, kui sa tõesti abi vajad."
Anna raputas kindlaks jäädes oma pead.
Aitäh sulle!
Liikusin väljapääsu poole.Peatusin viivuks ja lasin mõtetes joosta hetkedel, mil siin kajas Carolyni rõkkav naer.Nüüd oli siin vaikne.Vastikult vaikne.Ohkasin.
"Head aega siis." laususin kurvalt ja kõndisin vastust ootamata nende pilkude alt ära.
Panin jalanõud jalga ja olin valmis ust avama, aga mu käsi peatus ootamatu hüüde peale.
"Sebastian, oota!"
Imestasin ja ilmselt vajus mu suu taas lahti, sest Anna liikus minu suunas.Märkasin alles nüüd , et ta oli lühikestes pükstes, millega ta arvatavasti magas ja mis ta ahvatlevad siledad jalad paljastasid.Tüdruk hoidis end vormis. Tubli!
"Seda, et..." alustas ta vaikselt,"sa ei pea ennast kehvasti tundma...eilse pärast ja...korteri pärast ka.Ma siiski otsin endale uue koha."
Vaatasin teda üllatunult.Kas ta tõesti on valmis loobuma ja mujale minema?
"Kas sulle ei meeldi see korter?"
Mu käsi libises ukselingilt maha.
"Meeldib, loomulikult meeldib, aga..."
Ta ei olnud valmis.
"Siis ela siin."
"Aga see on sinu oma...see on sinu kodu.Sul on siin mälestused... ilusad mälestused, tundub ja ma ei saa seda kõike sult ära võtta...Ma ei t.."
Vaigistasin ta ja asetasin oma sõrme tema pehmetele huultele.Mind soojendas teadmine, et ta oli nõus lahkuma vaid selleks, et mina ennast paremini tunneks.Tüdruk oligi ingel.Ta võpatas, kui teda puudutasin.
Sebastian,sa igavene sitapea! Ta kardab sind, ära puutu teda!
Vabandasin kiirelt ja pöörasin oma näo kohmetunult eemale.
"Pole midagi." raputas ta ükskõikselt pead.Ta ei lasknud ennast minu mõtlematul puudutusel häirida.Ta oli tõesti liiga hea.
"Vaata, Anna...," kõhklesin enne tema nime valjult väljaütlemist.Ma ei teadnud, kas see on talle talutav.Kompasin piire.,"...mul on aeg edasi liikuda ja sellest korterist lahti lasta.Ma ei kaota ju seda päriselt, sest ma ei müü seda...ma nagu laenaksin seda sulle, mõistad?"
"Vist küll,aga..." ei suutnud ta jätta.
"Ei mingit aga, Anna. Sulle meeldib see korter ja mulle meeldib, et just sina siia elama sattusid, vaatamata sellele,mis juhtus..."
Sulgesin hetkeks silmad.Mul oli piinlik talle seda tunnistada.
"Hea küll...kui sa vannud, et sellest lahti laskmine sulle laastavalt ei mõju, siis ma olen nõus.." ta hääl vaikne nagu sume sügistuul.
Vaatasin tema soojadesse sinakashallidesse silmadesse.
"Ma vannun." sosistasin.
Sundimatu naeratus valgus üle mu näo.Anna muigas kergelt, kuid muutis millegipärast meelt ja kinkis mulle kõige ilusama naeratuse, mida ette võite kujutada. See naeratus tuli südamest ja mulle meeldis selle tunnistajaks olla.Ta oli täiuslik.